Kuupäev: 22. May 2012, kl 17.13
Tere kaunid Lillekesed,
Siin meie 32. nädala tulemused koos suurte vabandustega, et need alles nüüd postitan:
[
docs.google.com]
Olen ennast jälle olukorda rabelenud, kus lained hakkavad pea kohal kokku lööma... Kogu aeg on nii kiire ja midagi vaja teha, kuid samas on pidevalt tunne, et midagi ei olegi tehtud. Varsti pean töölaual klaviatuuri otsima hakkama- nii palju on kõike kuhjunud... Ma lihtalt ei tea, kuhu see aeg kõik kaob. Ja kõige häirivam on asjaolu, et olen kapitaalselt liimist lahti ning keskendumisvõime on nullilähedane. Olen ennast ikka üha enam tabanud laua tagant niisama tuimalt istumas- ma lihtsalt ei suuda midagi... (sinna ka vist see väärtuslik aeg kaob).
Oma kehva enesetunnet "ravin" valimatu söömisega- tunnistan ausalt. Valimatu söömise tulemusena tunnen ennast veel kehvemini. Nii tore, nii tore, nii tore... Ja näonahk on jälle niivõrd kehvaks läinud, et lausa nagu oleks pubekaeas tagasi... (see iga ei olnud mingi meelakkumine).
Kogu selle persses (vabandan) olemise taustal näen enda jaoks ka kriipspeenikest valguskiirt. Tegelen ikka ja jälle uue töökoha otsinguga. Olen veendunud, et minu negatiivsete tunnete ja emotsioonide üheks põhjuseks on ka rahulolematus praeguse tööga. Jõudsin jälle ühe konkursi raames kolmandasse ja samas viimasse vooru, kuid just paar tundi tagasi saatsin kirja personaliotsingufirma konsultandile, et soovin enda kandidatuuri maha võtta- tööpakkumise miinusad kaalusid plussid üle. Konsultant helistas kohe tagasi ja küsis, et kas võib minu profiili saata teisele firmale, mis otsib ka personaliinimest. Seega olen lootusrikas, et keegi näeb minus potentsiaali- ma ei olegi tööalaselt lootusetu äpu.
Laupäeval käisin üksinda Amigos 2QuickStarti kuulamas. Et ma üksi käin on täitsa tavaline asi (mees sellist muusikat ja seltskonda ei armasta ja sõbrannadega on kitsas käes, neid pole kunagi liiga palju olnud- see tuleneb minu isiksusest). Päriselt peaks laupäevase päeva sündmusi hommikust alustama. Käisime terve perega maal ning aitasime põllule istutada kurgirohu taimi- käsitsi ja ükshaaval, taimi pidi kokku olema üle 11ne tuhande, vähem kui pooled saime maha. Õhtul hakkas keha kangeks jääma, kuid plaan minna kindlasti 2QuickStarti kuulama ja tantsima oli valmis juba ammu, sellest ma ei tahtnud kuidagi loobuda. Õhtul kella 7st-9ni toimetasin juba hambad risti ja läbi valu. Kartsin kõige rohkem, et kui lapse magama panen, jään ise ka. Laps oli päevast nii väsinud, et magas enne kui jõudsin talle head ööd soovida. Vedas- ma veel ärkvel. Nii, ja nüüd siis sättima. Appi..., kuidas mul kõik kohad valutasid... 12ks öösel olin pestud, värske maniküüriga, üles löödud ja mukitud- ja kõige rohkem ma tahtsin lihtsalt magama keerata. Tundes iseennast ei oleks ma suutnud ennast järgmine päev ära kiruda, kui oleksingi meigi maha pestnud ning magama läinud. Võtsin enda viimased jõuraasukesed kokku ning astusin uksest välja. Praktiliselt terve õhtu tantsisin üksinda, kuid ma nägin üsna selgelt, et üks mees jälgib mind pidevalt. Mingit silmsidet ma looma ei hakanud ning lihtsalt nautisin head muusikat ja iseennast- mulle on alati meeldinud läbi tantsu ennast välja elada. 2QuickStardi kava sai läbi ning ma otsustasin koju ära minna ning just sel hetkel võttis "vaataja" ennast kokku ja kutsus mind tantsule. Ma pole kunagi osanud eriti hästi "ei" öelda. Huvitav, miks see vaataja-Siim nii kaua hoogu võttis???- ta oli/on päris osav tantsija. Ja nii me tantsisime, kuni baaris pandi tuli põlema. Mida, mida???- kas kell on tõesti nii palju??? Mul oli ajataju täitsa kadunud ja nagu kiuste oli ka käekell seisma jäänud. Juhtumisi elame Siimuga samas linnaosas ning ma pakkusin talle küüti. Kui asi jõudis teemani "millal ma Sind jälle näha võin?", tegin ma viisakalt selgeks, et olen pereinimene. Soovisime teineteisele head ööd, kuigi kell oli juba 5 hommiku ning sellega meie põgus tutvus lõppeski. Kokkuvõtteks tahan öelda, et oli ääretult meeldiv tunda, et olen ka võõra mehe jaoks atraktiivne- kohe läks selg sirgu ja lõug taeva.
Ehk ei olegi kõik nii lootusetu...