Kuupäev: 27. March 2012, kl 17.42
Tere!
Ma hakkasin juba kartma, et sa oled ka loobunud, aga õnneks oled sa olemas
Mina olen 175 cm pikk ja sellest ka see kaalunumber 75, mis mulle kangesti meeldiks...
Trenni poole pealt on minu lemmikuks korvpall, mida ma mängin juba keskkooli lõpust peale, küll paari väikese vahega, aga nüüdseks jookseb juba 17 aastat jutti 2 korda nädalas..Palli saan ma mängida sügisest kevadeni, nii nagu lapsed koolis käivad
ja suvel mängime sama seltskonnaga rannas võrku ning võimalusel ujume.minu keha on sellega nii harjunud, et ma vajaksin mingit lisa, aga kuidagi ei saa joone peale. Ma tegelt ostsin ka endale käimiskepid juba eelmine aasta, aga kasutanud olen vaid paar korda....mis teha, seda ma nimetan laiskuseks. Tegelt on minu takistuseks see ka, et mu sõbrannad ei viitsi ükski liigutada ennast ja kui mõni tulebki kaasa, siis mina eelistan tempokat trenni , aga nemad jalutamist ja nii ei tulegi meil midagi välja. Lubasin endale, et kui ilm kuivemaks läheb, siis hakkan kindlasti kasvõi üks kord nädalas kepikõndi tegema kasvõi üksi.
Minul on lapsed sinuga võrreldes juba väga suured (19 ja 14), poeg lõpetab sellel aastal gümnaasiumi. Nii väikeste lastega nagu sinul on veel päris palju sahmerdamist, eks see ju võtab ka omajagu energiat, siis sa ei peagi ju palju trennitama. Loodame, et päikese energia annab meile ka jõudu ja jaksu juurde oma eesmärgi poole püüdlemiseks, kuidagi ei tahaks juba saavutatud tuulde lasta, mul on tegelikult jaanuari algusest alates maha läinud peaaegu 10 kilo ja tegelikult pole väga raske nagu olnudki. Minu komistuskiviks kipuvad olema nädalavahetusel kodus vaaritamised ja sõprade külaskäigud, ikka tuleb siis patustamisi ette, aga õnneks ma ei põe. eriti head on kaks viimast nädalat, kui mu mees otsustas ka minuga punti tulla , nii mõnus on koos asju arutada. Kuidas sinu pere asjasse suhtub, kas toetust on?
Pingutame koos edasi, päikest meile!
M.