Kuupäev: 02. July 2014, kl 15.57
Täiega labiilik olen täna
Vaevu suutsin poja kõrval vaprat nägu teha kui seal Kaitseliidu ressursside maja ees ootasime. Endal oli nutuklomp suus. Üritasin nalja teha, aga nii kui suu avasin tuli mingi kiun välja ja ei suutnud normaalsel häälel rääkida, alalõug hakkas värisema, silmad pidevalt niisked, mida varjasin päikeseprillide taha. Poiss ise muutus ka iga hetkega aina tõsisemaks ja kaamemaks. Oli näha, et tal endalgi teadmatuse ees väike hirm. Kui bussi ta ära saatsin siis mingi hetk nagu tundsin, et kõik saab korda, küll me mõlemad ära harjume olukorraga. Läks mingi paar tunnikest mööda ja poiss saatis sõnumi, et Paldiskisse jõudes (kus ta pidi teenima hakkama) kohapeal järsku otsustatin täiesti suvaliselt, et 26 matsi lähevad Jõhvi teenima ja minu poeg nende seas. Novot siis läksid küll minu kraanid täiega lahti. Nutsin tööl peldikus ja üritasin rahuneda. Lihtsalt tundus nii ebaõiglane, et 1700 poisi seas on 300 vabatahtliku, kes lähevad teenima ja minu poeg nende 300 hulgas, kel oli õigus valida kuhu teenima tahavad minna ja mul pojal oli ainuke tingimus seal, et ta ei taha Tallinnast väga kaugele minna ja siis tuleb mingi tüüp ja näitab näpuga tema peale, et sa lähed Jõhvi. No mida krdit!
Lõunani olin tööl, nii kui autosse sain siis tuli jälle nutt kusagilt paisu tagant ja ei suutnud rahuneda. Läksin sõbranna juurde. Nii kui ta küsis kuidas poja ärasaatmine läks, jälle mul pill lahti. Põhimõtteliselt olen lõunast saati pidevalt ulgunud väikeste pausidega. Peab end ruttu suvilasse ära pakkima ja mehe ja tütre juurde minema. Kodus üksi olles on nii nukker, jäängi siia poja tuppa istuma muidu
Ma pole muidu selline piripilliLiisu, aga nüüd küll kuidagi ei suuda end kokku võtta. Ikkagit minu poja, kes pole mingi pätt ja lihtsalt jobu, vaid tubli ja tark ja hooliv ja nüüd tehakse talle ülekohut. Oleks mul mingi ülbik poeg, kes koolis käia ei viitsinud ja muidu seanahk vedis siis plaksutaks käsi, et sain lahti 11 kuuks, lootes, et ehk saab temast nüüd tubli inimene pärast sõjaväge, aga ei olnud ju nii...