Kuupäev: 24. July 2014, kl 15.51
Anett, sa kuivatatud leiba ei proovinud? See pidi iivelduse vastu aitama räägivad.
Aga noh mida tean mina iiveldustest või raseduseajal oksendamistest. Ühe jalakrambiga pääsesin kogu selle 9 kuu jooksul ja plika ronis täpselt õigel päeval välja kui tähtaeg oli (kohenäha, et finantsistide laps
).
Ma vist mingi imelik (ronga)ema, aga see raseduse nautimise värk on minust kuidagi mööda läinud. Mis mõttes, ma pean nautima kui olen suur nagu vaal??? Või kui laps imik oli, räägiti, et naudi seda aega kuni ta veel nii väike, on et kasvab ruttu. Kus ta siis ruttu kasvab??? Ikka pean teda mööda randa taga ajama ja lihtsast jutust ühekorraga aru ei saa, terve elu keerleb tema ümber, peab arvestama sellega millal ta väsinud, millal tal kõht tühi, kas ta kannatab lennusõitu jnejne. Eks öeldakse ka, et Jumal annab nii palju, kui palju jaksad taluda
Ei Anett, ma ei taha sind kuidagi oma jutuga hirmutada. Lihtsalt sattusin lobisema
Sa kindlasti väga tore ema. Lihtsalt ma ei vinna oma elu keerulisemaks elada. Ma oleks raudselt hullaris kui mul oleks järjest 2 väikest last ja müts maha nende eest kellel on neid veel rohkem. Ma muutun närviliseks ainuüksi seda vaatepilti nähes ja lasteaiakasvatajaid ma lausa vaatan alt üles suure austusega. Kindlasti ärge valesti aru saage, et nagu ma olen püsti hädas oma 2 lapsega ja nagu ma vihkaks neid. Ei, nad on mul väga toredad, aga ma ei ole loodud suurepere emaks ja ma väärtustan enda isiklikku (une)aega.
Seega Anett, võibolla ei ole ma parim nõuandja selles osas, et naudi ja ole...Mina lihtsalt olin ja tegelesin argiste asjadega nagu tavaliselt. Rasedast peast end jubedalt ei hoidnud, aga lolliks ka ei läinud, st. last kahjustavaid asju ei teinud. Lihtsalt see on 1 eluetapp, mida enamus naisi peavad läbi tegema ja täts it!