Kuupäev: 23. August 2014, kl 18.56
Noh tegelt keda ma petan kui kooke ei tee. See ei tähenda ju seda, et ma neid ei osta
Muidugi ei osta ma neid tihti, aga kui vahest ikka ilge koogi isu on siis mingi väikse karbi ikka koju ostan, siis tean, et sellest karbist vaid väike osa kuulub mulle.
Mees ei pea kaalu absull jälgima, see selline kilu, et paras harjavarrega peitust mängida. Aga noh tema meil see-eest kõige suurem kaalujälgija
Muidugi jälgib ta minu kaalu ka väga rangelt, aga varasemaga erinevus on selles, et ta enam ei ütle välja kui midagi ei meeldi. Vanasti ütles välja päris julmalt, aga see tekitas minus vaid vastupidise reaktsiooni, et mine õige p*** mis see sinu asi on ja käsi automaatselt sirutus magusa järele. Isegi ämm üritas aastaid tagasi kuidagi ääriveeri pidevalt mulle mõista anda, et pean alla võtma. Ühesõnaga see oli selline ebameeldiv terror. Usun, et sellest mul mees kergelt ära keeraski ja hakkas ise hoopis kaalu jälgima, et näidata eeskuju, et kõik on võimalik. Kui varem see 185cm mees kaalus max 79-80kg, siis mingi aasta tagasi tegi siin enda peal katseid ja tõmbas 67kg peale!!! Olin nii kuri ta peale. Nägi nagu maksahaige välja. Hetkel ta nii 73kg ringis, aga minumeelest võiks ta lõtva 10kg raskem olla, näeks ponksim välja, eriti suure minu kõrval
Teen talle siin pidevalt selgitustööd, et selleks, et kaalu juurde võtta ei pea ebatervislikult toituma. Saab ka tervislikult toitudes ja trenni tehes oma füüsist voolida.
Nüüd kus ma juba teist aastat siin Kaaluabiga kaalu jälgin ja ampse kirja panen on hakanud mees rohkem mind positiivsemalt innustama. Tema arvates olen ma juba muidugi segane, et jooksen selliseid distantse (mis minumeelest on täiesti keskmised). Ta ise jooksis ka kunagi, aga üle 10km never ei vinnanud. Nüüd kui 4km ära jookseb on suremas.
Aga sellist asja küll meil ei ole, et keegi hullult kusagil oma sööki peale suruks. Kõik aktsepteerivad seda, et söön mida tahan ja kui ei taha siis ei söö.
Ämmast olen ka juba saledam ja päris mitu korda on ka ämm kiitnud mu saledamat keha ja torkinud nüüd oma tütart (kes ennem oli hullult peenike) pärast lapse sünnitamist, et see võtaks end kokku ja ei laseks end käest. Ainuke kes vahest kommenteerib, et tema toitu ei sööda on mehe vanaema, et kokka ei austata, mille peale ma alati ütlen "selline mats ma olen jah!"
Sõbrad väga toetavad minu pingutusi ja tööl saan väga tihti komplimente, et kle sa oled jälle alla võtnud. Parimate kolleegidega oleme isegi kokku leppinud, et kui saan 76kg kätte, siis teeme mingi stiiliürituse. Laseme stilistil meid ägedalt riidesse panna, meikida, fotograaf jne.
Ühesõnaga toetus on mul olemas. Kes kadedad need on lihtsalt vait ja hoiduvad sellest teemast. Aga ega ma kellelegi seda teemat peale ei surugi. Kõik kes tahavad, hakkavad ikka ise rääkima minuga sellel teemalt. Ju siis näevad, et mul miskit teoksil