Miks nii julma sõnaga. Seletan. Tahaksin tegelikult küsida, kas mõnel siin on probleeme oma mehega, kuna minu abikaasa teeb pidevaid etteheiteid, et olen paks. Minul on selline "tore mees" .
Peale lapse sündi langesin ma kapitaalselt musta auku ( masendus, depressioon ) Minu kallis abikaasa hoidis kodust nii eemale ja alati kui koju tuli oli näha kuidas ta piinles kui laps tegi häält või mina palusin talt natuke abi. Kuid nüüd on laps suurem ja ma olen suutnud sellest august välja ronida, aga nüüd hakkab ta vinguma et miks tema naine on tema sõprade naistest kõige suurem. Miks mina ei võtta maha.
kuid nüüd on mul tunne siin et kui ma hakkan maha võtma, siis kas ma teen seda enda või hoopis oma mehepärast.
Ma ei taha nüüd öelda et minu mees on halb. Aga ta on inimene, kes ei oska lihtsalt hinnata seda mis tal olemas on. Muidu on ta ok. Ma tean et see tundub imelik aga jah ... Ta on lihtsalt raske iseloomuga külma võitu inimene.

Mina hakkasin alla võtma kahel põhjusel: selg hakkas valutama ja põlv ka natuke, seega tervise pärast. Teiseks - olin endale lubanud, et minust ei saa kunagi mingit paksu vanatädi. Kuna olen jäära tähtkujust, siis mõned endale antud olulised lubadused on muutunud kangemaks kui ma ise . 72 kg juures TUNDSIN ennast ülekaalulisena, peegel näitas kah juba veidraid asju. Niisiis olen kaalulangust iseseisvalt algatanud. Minu abikaasa on ülekaaluline. Seega puudub tal nö moraalne õigus mulle midagi öelda. Olen hoopis ise ta tervise pärast mures ja olen talle vahel lihtsalt viidanud, et tahvel šokolaadi hilisõhtul ei ole päris OK. Mingit tüli aga selles suhtes ei ole, sest saame väga hästi läbi. Minu kaalulangetusse suhtub mees väga toetavalt, mõnikord siiski norib lõbusalt, et kelle jaoks ma ennast ilusaks teen, temale sobisin niigi .

Kõige tähtsam on ikka see, mida ise tunned. Usun, et ei ole just kõige meeldivam abikaasalt niisuguseid asju kuulda.. Võibolla aitaks see, kui kutsud ta endaga jalutama või jooksma? Mul on ka selline raske iseloomuga mees, kes on kõigi (v.a. enda) vastu hästi kriitiline, ja ta on ka (küll nö. naljaga pooleks) muinu kehakaalu kohta vihjeid teinud. Samas kuna ta ise ei ole ka ideaalvormis, siis mul on alati vastus olemas - aga läheme koos jooksma või jõusaali, ega talle ka see mööda külgi maha ei jookseks. Siis jäädakse tavaliselt mõneks ajaks vait

Edu ja jõudu sulle ENDA jaoks mõnusa olemise saavutamisel!

Tundub, et eelmised kaks on mehe kommentaaride vastu väga head rohud välja pakkunud. Mina vormistasin selle motivatsiooni ikka enda sees enne ära ja olen avastanud, et see ei saa olla üls asi. Veel vähem saab see olla asi, et oi ma talle (teile) näitan! Mitte keegi peale sinu ei tea ja ei saagi teadma, kui raske see on ja kuidas sa seda muutust tajud, seega leia üles mitte üks-kaks, vaid lausa kolm-neli-viis motivaatorit, mis sind tagasi normaalkaalu juurde aitavad. Minul näiteks oli esimene seesama väike laps, kellega ma pean saama veel aastaid koos joosta, peitust mängimd, puu otsa ronida ja tema jaoks olemas olla. Minu laps sündis, kui ma olin 39, seega vastutus ja kohustus on veel oi kui pikaks ajaks. Et ka 60-selt pean mina veel vormis olema ja tema jaoks ema olema. Siit kasvas välja see tervise argument, et süües liiga palju ja rämpsu, ei kesta tervis ja tuleb hakata paremaid asju tarbima. Kolmas on minu jõudlus ja painduvus ehk minu keha, mida on mulle antud vaid üks ja mida ma pean kõige rohkem hoidam. Rohkem kui kõige kallimat käekotti, rohkem kui kallid kingi, sest need võivad olla ja minna, keha ma uut osta ei saa. Kui ikka vedada ennast mingisse trenni, kus painutatatakse ja venitatakse ja seistakse ühel jalal ja sa vaatad kõiki puuhobuse näoga ja naeratad, siis hakkas taas kerima, et miks seda teha ja see korda ajada. Neljas olid riided ja riietepoed. 42 suurus on enamus poodides see viimane ja lõplik valik, seega kui tahad kenasti riides käia, mitte Rimist asju osta, tuleb vormis püsida. Aga mehele ära ütle midagi ja ära alguses räägigi - kui ta hakkab tulemusi nägema, siis hakkab muud juttu rääkima ja sinu üle uhke olema. Ma loodan! Edu sulle!

MA tänan Teid kõiki kes on siia kirjutanud. Tänu teile on mul tekkinud uued mõtted, ning ma üritan enda sees kõik uuesti korrastada. Aga see kõik võtab aega ning vajab tugevat tahtmist.

Aitäh kõigile. Edu ka teile .

Niikaua kui sa om hädades teisi süüdistad, ei muutu su elus midagi. Normaalkaalu jõudmiseks või seal püsimiseks ei ole erilist tahtejõudu või punnitamist vaja. Vaja on jõuda arusaamisele, mis on su kehale tervislik ja mis mitte. Me ei joo ju hommikul kohvi asemel bensiini, kuna see on tervisele kahjulik. Seda me teame kõik. Samamoodi on tervisele kahjulikud suhkur ja nisujahutooted. Seda on juba raskem aktsepteerida. Kui see arusaamine ükskord meie kõrvade vahele jõuab, on edaspidi kehakaaluga kõik korras.