Osundus
Cosmopolitan
ESIMENE päev
Armastan programme, mille eesmärk on minu elu lihtsamaks teha. Kaaluabi pole mingi erand, naelutades mind tundideks enda külge. Selle programmi põhimõte on väga lihtne: iga kord, kui ma midagi söön, tuleb sisestada söödud toidu täpsed kogused ja nimetused. Lisaks leidub veebikeskkonnas toitumisalast lugemismaterjali erinevate artiklite näol. Tõeliselt põnev! Programmil on ka andmebaas enam levinud toiduainetest. Lisaks on juures info saadavate toitainete gruppide kohta.
Esimene päevikusissekanne paneb mind aga õhku ahmima. Olin arvanud, et toitun enam-vähem tasakaalustatult ja päevast kaloraaži eriti ei ületa. Mõne sekundi jooksul ilmub arvutiekraanile aga reaalsus: ainuüksi täna manustasin oma päevasest vajadusest 144% kaloreid ning graafik, mis näitab toitainete tasakaalu, on tugevas nihkes- süsivesikute kasuks.

KOLMAS päev
Ma ei saa aru, kuidas on üldse võimalik oma toitumist tasakaalu saada? Nimelt näitab ümmargune diagramm päevast toitainete tasakaalu ja iga toidu lisandudes värskendatakse ka seda graafikut. Lisan hommikuse pudru ja diagramm on juba hoiatavalt punane (need tüütud süsivesikud!) ning ekraanilt vaatab vastu etteheitev lause: “Sinu toitumine ei ole tasakaalus!” Istun töö juures- ja arvatavasti kostab mu kõhukorin ka kontori teises otsas paiknevasse reklaamiosakonda, aga mina olen nõutu. Supp? Pasta? Salat? Sirvin Kaaluabi andmebaasis- olevaid toitusid. Avastan nimistust Vapiano pasta bolognese ja asun kiirelt teele. Kui kõht on täis ja mõte pisut selgem, otsustan, et pean välja mõtlema süsteemi, kuidas lõunapausi lihtsamalt ja pingevabamalt veedetud saaks.

VIIES päev
Olen kaaluabiga juba täitsa harjunud. Avan selle hommikul esimese asjana ja umbes pool tundi kulub terve päeva söömise planeerimiseks. Minu toitumisest on aga kadunud spontaansus ja mis seal salata, ka rõõm. Kui vaatan praadi, siis ei näe ma selles mitte mõnusat lõunasööki, vaid seda sama Kaaluabi diagrammi ja etteheidet-, et minu toitumine pole (jälle!) tasakaalus. Leidsin, et seda aitavad tasakaalu viia pähklid, need aga tõstavad tarbitud- kalorid lakke. Kompenseerin seda trenniga. Samuti avastan nimekirjast, et seks on ka sport. Millegipärast on treeningute valikus kirjas aga kaks seksi. Mingit selgitust juures ei ole, aga üks kulutab tunduvalt rohkem kaloreid kui teine. Otsustan oma päevikusse sisestada just selle teise. Arvutan nalja pärast, kui palju põletatud lisakaloreid ma skooriks, kui lisada magamistoa arsenali ka hantlid.

SEITSMES päev
Helistab sõbranna, kes uurib, millega ma tegelen. “Ah tead, ei midagi erilist, toitun siin tasakaalustatult ja tervislikult,” vastan ja mõistan, mis ma just ütlesin. Juba kolmandat päeva teatab Kaaluabi, et minu toitumine on tasakaalus. Tunnen enda üle küll uhkust, aga üha tungivamalt kerkib üles küsimus, et kas sellist elu ma endale tahangi?
Tunnen, et Kaaluabi on okupeerinud mu mõttetegevuse ja igasugune nautimisrõõm hakkab minu elust vaikselt kaduma. Jah, kõike võib süüa, aga sellele eelneb väga põhjalik kalkulatsioon, mis tekitab tunde, et lihtsam oleks ehk üldse toidust loobuda. Minu rusutud meeleolu suudab leevendada järgmine tõik: kaalule astudes avastan, et olen kaotanud suisa 1,5 kilo. Pole paha.