Euriparlamendis otsustati, et lähiajal saab kogu ELis kohustuslikuks toidukaupadele GDA märgistus.
GDA-märgile peab tootja trükkima, mitu grammi sisaldab üks toiduportsjon rasva, küllastunud rasvhappeid, suhkrut ja soola. Kilokalorites tuleb märkida ka portsjoni energiasisaldus. Nende andmete alla mahutatakse veel protsent, mis osutab sellele, kui suure osa üheks päevaks soovitatud toitaine- ja energiakogusest toiduportsjon inimesele annab. Samas arutati, et keskmine tarbija ei saa tegelikult nendest grammidest ja protsentidest aru. Kui toote esiküljel on liiga palju infot, siis ei loe tarbija poes enam midagi. [www.tarbija24.ee]
Jutt jumala õige - mul ei ole nii palju aegagi, et poes kõik sildid läbi lugeda. Kui palju teie vaatate kauba andmeid enne ostmist?

Minuga on nt nii, et enne ostan ja siis kodu vaatan silti Ja kui ikka on minu kehale ebasobiv kalorihulk siis tuleb see mehele sokutada söömiseks.

GDAd ei vaata, kuna see ei klapi "piruka"-projektiga. Küll aga seda, et värvi, nitraati, fosfaati, fruktoosisiirupit, naatriumglutamaati ja muid "mõnuaineid" lisatud ei oleks. Mõistlikkuse piires muidugi.

Veidi ikka. Viimasel ajal oleme suutnud ka lastele ja vanavanematele selgeks teha, et kõik, millel on kiri mahl, ei ole tegelikutl kasulik ning sisaldab päris palju suhkrut, mida me ei vaja. Mahl on ikka see ise värsketest puuviljadest pressitud toode, milles kõik kasulik veel alles on.

Loen küll. Kui natuke süveneda, muutub see tüütavast ajaraiskamisest hoopis huvitavaks. Ja nagu iga ettevõtmisega - kui natuke juba asjas sees olla, ei nõua see ka enam eriti aega ega ajuragistamist. Vaatan kõike - kalorisisaldust, valke-süsivesikuid-rasvu, igasugu lisaaineid. Ainus, mida kunagi ei vaata, on GDA-märgistus - ei saa sellest portsjonite teemast eriti aru, kcal jms 100 g kohta aga ütleb kohe ära, millega tegu.
Olen kogu selle asja omale vaevaks võtnud, sest lõppkokkuvõttes ei ole minu tervis kellegi teise mure kui ainult mu enda oma ja selle väikse pingutuse, et uurida järgi, mida ma omale suhu panen, suudan ma enda ja järeltulevate põlvede heaks ära teha küll 8)
Paaniliselt samas ei jälgi, et mitte ühtegi kahjuliku E-aine kübet kah suhu ei satuks. Mingit reaalset kahju suudavad sellised asjad tekitada ikkagi vaid järjepideval tarbimisel.

Aastatega lausa harjumuseks saanud.
Laste pärast olen lugenud, mida "ohtlikku" on söögis. Enda pärast vaadanud, kuidas soolaga on ja mida rasvarida kirjutab. Nüüd muidugi valgu ja süsivesikunäidud ka.
Aga üldiselt loen ka kirjavigu, sest see on "naljanurk", tõlkevigu ja kuna nägemine on nagu "kotkal" siis vaatan, kus tehti see söök