Kas siin on neid, kes võitlevad pidevalt emotsionaalse söömisega. Mingil määral tegelevad sellega ilmselt kõik saleneda soovijad. Aga rõhk on just sõnal "võitlevad". Milliseid nippe kasutate, et oma emotsioonidest, mis toidu järele haarama panevad, üle saada? Teab keegi ehk mõnd head raamatut sel teemal?

Mulle on ilmselt juba lapsepõlvest sisse harjunud väär tunnetus, et toit on preemia. Kuigi annan endale aru, et nii see pole, on sellest vahel päris raske üle olla. Eriti raske on stressirohkel ajal, nt siis kui mingil perioodil tööd ülepea... Siis kaob jõud söömist jälgida ja aju hakkab otsima vabandusi, miks võiks sel ajal end nö lõdvaks lasta. Justkui oleks pikad päevad arvuti taga piisavaks põhjuseks süüa, mida silm näeb ja hing ihaldab.
Olen praeguseks jõudnud üsna hirmuärava kaalunumbri juurde (ca 90kg, olen 168cm pikk) ja eesmärk on see jäädavalt muuta. Tasa ja targu eesmärgi poole.

Minul on ka pidevalt stress, ja sellega kaasneb ka söömine, nüüd olen 3 nädalat siin olnud ja pean ikkagi peaaegu igapäev iseendaga võitlema. Minul on nii, et mida rohkem kaalun, seda rohkem tahan süüa ja olen stressis sellepärast, st nagu nõiaring. ja nüüd kui olen natukenegi alla võtnud, praegu ainult 3kg (10 veel) hakkan üha enam ennast armastama ja stressi jääb vähemaks, ja kui seda jääb vähemaks jääb ka söömist. selle teadmisega elan ja tuletan seda pidevalt endale meelde. Muidugi on teatud päevad kui ma ei suuda vastu panna, siis olen ka liialdanud, aga siis järgmisel päeval tarbid lihtsalt selle võrra vähem kcal ja hea enesetunne ongi tagasi! vahel võib ennast lõdvaks lasta, aga arvan, et mitte näiteks shokolaadi näol, sest ega kehal pole vahet mida sa sisse sööd, kui sööd midagi kergemat, on endal pärast parem tunne.

No te sööte stressist... Aga mida te sööte... Kindlasti kiireid süsivesikuid, mis tõstavad kiirelt veresuhkrut, teevad teil tuju heaks ja sama kiirelt, kui nad teie veresuhkrut tõstsid nad seda ka langetavad... Ja siis tahate jälle midagi "head" süüa ja tavaliselt haarate siis jälle käega shokolaadi, kommi või midagi, mis tekitab kiirelt hea tunde... Ehk siis sööte jälle kiireid süsivesikuid...

Peab viima regulaarse toitumise oma päevdesse, sest siis on ka vähem mõttetuid ampse ja suutäisi...
Ning miks te ei haara emotsionaalseks söömiseks midagi tervislikku, kui te süüa tahate? Sest need ei tekita nii kiirelt "heaolu" tunnet või miks?
Põjendusi võite alati tuua, aga muuta saate end ainult teie...

Stressis olles saab ka tervislikult süüa

Jõudu ja jaksu.

Anks18, saan väga hästi aru, mida sa nõiaringi all silmas pead. Kui sellest välja murda mingiks ajaks, tekib tugevam tunne ja järjest kergem on jätkata. Aga võitlusi, nii suuri kui väikeseid, tuleb ikkagi sageli pidada.

Londiste112, ma ei söö peaaegu üldse magusat. Sel suvel olen söönud vist 1 jäätise ainult. Valed valikud on soolase toidu kategooriast. See mida stressi ajalt kapist võetakse võib olla suvaline asi, ka hea. Lihtsalt mingil hetkel avastad, et suu käib peas ja pole endale üldse aru andnud, et kõht polegi tühi. Mul on tunne, et polekski vist paha idee kleepida külmiku uksele pilt endast ideaalkaalus. Et eesmärki meeles hoida. Või siis praegusena - et reaalsus meelest ei läheks.

Londiste, ma ju ütlesin, et suhu tuleks panna midagi tervislikku hoopis, mitte komme jms.

Võitlusi tuleb nii või teisiti veel edaspidigi ette, iseasi kui tugev lihtsalt oled. Mina isiklikult ka ei söö magusat kui sellist vaid näiteks kuivatatud puuvilju hoopis. Viimasel ajal olen datlitega maiustanud. magusad nagu kommid, ja palju pole isu süüagi, sest need ei ole halvad SV-d. 3 nädalaga on 2 pakki ainult läinud, ja needki pole veel otsas.

Ja kui on isu midagi suures koguses süüa, siis võtan porgandeid, kurki või arbuusi, jne.


Muidugi on ka see õige, et söömine peab olema regulaarne. iga päev ühel ajal, organism harjub sellega, ja endal on ka parem, tead ju midagi oodata ja saad ette mõelda mida sööd. Minul on selle tõttu isusid küll vähemaks jäänud.

Kõige parem on köögist muidugi kaugemale hoida, kui tekib kiusatus. lähed lastega välja, koeraga hoopis, lähed jalutama või lihtsalt lähed ära teise tuppa. Hea on kui teised inimesed sind ka toetaks. minu tutvusringkonnas on enamus küll sellised kes ei pea dieeti ega pole seda kunagi pidanud. Tädi tõi vabanduseks, et kõik naised tahavad ju peenikesed olla (nagu ma peaksin endaga leppima) Mees räägib, et mul ei ole viga midagi ja hoopis see ei meeldi talle kui ma alla võtan, sest siis oleksin nö ''kondine'' tema jaoks. see muidugi ei tähenda et me lahku läheks. Kõige tähtsam on see, et ma ise oleksin enda kehas õnnelik, enda jaoks me seda ju teemegi!

Kui tekib stressi söömine, siis tuleb tegeleda stressi allikaga. Kuigi tegelikult ma tean väga hästi, mida sa mõtled. Mul oli talvel nii. Ostsin isegi saiakesi ja küpsiseid, mida ma tavaliselt kunagi ise endale ei osta! Lihtsalt nii väga oli vaja. Aitas mind jällegi elumuutus. Lahkuminekuga kadus ka pidev stressiallikas ja vaba ja vallalise tüdrukuna polegi muud teha kui enda eest hoolitseda ja ilus olla .

Aga mis aitab kui on perekond? Kindlasti perekonna toetus. Kuulutage elutuba söögivabaks tsooniks, nii ei ole teleka ees pidevalt söök silme ees. Ärge ostke koju ahvatlusi ja varuge normaalset näksimist, nagu londiste rääkiski.

Ja kõige paremini aitab ikka see, kui näed kahanevat kõhtu. Miks sa peaksidki tahtma siis seda suuremat versiooni endast tagasi. Ühesõnaga eesmärgi tugev visualiseerimine ja kõikide kaalulangusega seotud boonuste pidev meelde tuletamine.

Ja muideks, mehed armastavad meid ja ütlevad meile seda mida me kuulda tahame. Mis muidugi on samas ka tõsi. Ja just selle pärast peaksime tahtma kaalu langetada enda pärast. Aga kui mehele selgeks teha, et sinu vaimse tervise huvides on see, et sa kaalust maha võtaksid.. et sa oleks siis õnnelikum. Siis ma usun, et enamus hakkab oma armast naist toetama ja kaasa elama. Kui mu endine elukaaslane mind midagi head sööma ahvatles " ma tõin sulle seda head kooki" või "võta veel üks tükk", siis ma ütlesin talle, et kas sa tahad, et ma paksuks lähen? Ja siis ta enam ei pakkunud. Ta lihtsalt unustab ära, et minu ainevahetus ei ole nagu temal. Ma ei saa viis tükki kooki ära süüa nagu tema. Muidugi võib see minu lause tuua kaasa ka negatiivseid tagajärgi- "ära rohkem söö sa lähed ju paksuks", eks tuleb oma meest tunda, et tada mis mõjub.

Oh, stressist tingitud söömine on just see millega mina võitlen. Õigem oleks öelda depressioonist tingitud söömine. Olen nüüd jõudnud endaga nii kaugele, et kasutan proffessinaalset abi. Minu puhul on see kõige õigem samm mille astusin. Olin umbes 4aastaga oma kaalu kahekordistanud. Nüüd päris mitu kuud pole õnneks enam ühtegi kilo juurde tulnud, riided mahuvad paremini selga, aga kaalule astuda ei julge ikka veel. Minu jaoks töötavad toiduajad. Kui tahan näksida, siis planeerin ka need päeva sisse. Mõte on vähe korraga, aga umbes 5-6 korda päevas. Algul vaatasingi pidevalt kella, et millal jälle võib. Üks selline väike nipp veel, igakord kui võtad külmkapist midagi näksida, pane sama suur kogus toitu eraldi kaussi (karpi). Õhtul võid vaadata kui suure koguse sa oled lihtsalt endale aruandmata ära söönud. Kui oled tugevam, siis igakord kui tahad panna midagi suhu, kasuta selle asemel kaussi( karpi), õhtul näed siis kui palju sa oleksid söönud kui poleks ennast jälginud.

Ka mina tarvitan professionaalset abi. Olen õppinud nälja, isu ja tungi vahel vahe tegema.
Minu puhul töötab külmkapi uksele riputatud silt "Ma täna rohkem ei söö". Panen selle välja siis, kui olen päeva normi täis söönud.

Kust otsida sel puhul professionaalset abi? Kas on spetsiaalsed toitumisnõustajad või tegelevad sellega psühholoogid?

Kõige rohkem sõltub kõik endast, ükski professionaal ei saa sinu eest midagi ära teha, ta võib ainult aidata ennast analüüsida ja õpetada oma mõtteid ja käitumist suunama. Ise sain abi Sensus'est (psühhoterapeudi käest). Võin öelda, et ma olen 90% terve, aga see 10% jääb minuga alati, olen sellega leppinud, et ma pean ennast väga jälgima stressirohketel perioodidel. Aga professionaalilt saab kindlasti häid näpunäiteid ja hiljem pead neid lihtsalt ka rakendama, kasvõi sunniviisiliselt, missiis, et kõik tundub nii hall ja üks juustuäärega pitsa "kuluks" ära.

kus juures, selle kohta on ka eesti keeles päris hea raamat kahjuks ei meenu mulle ei autor ega nimi. Ka mina olen liigagi tuttav tundega, kus suhu läheb ükskõik mis, peaasi, et hing saaks rahu. Śee ei pea olema magus ega ebatervislik, ta lihtsalt läheb vales koguses ja valel eesmärgil....

Ma tunnen, et olen just seal serva peal, kust sammuke edasi tuleb punkt, kus oleks vaja professionaalset abi. Hetkel hea rahulik periood, püüan seekord veel ise toime tulla.
Saan suurepäraselt aru, et nõustamine ei lahenda probleemi, küll aga aitab mõista protsesse, mis seda probleemi tekitab.

Kevadhaldjas, kui Sulle meenub see raamat, pane kindlasti siia kirja.

Käisin minagi Senuses ja sealt sain suuna kätte ja häid näpunäiteid samuti.
Psühholoogist on minu jaoks olnud rohkem abi, kui dieetidest. Ma ei võtnud Figuurisõprade teemas sõna - olen mitut puhku kaalujälgija olnud. Nimetatagu dieete või dieedisüsteeme kuidas tahes, kuid kõik need on rajatud kas lahjadele toitudele või teatud toiduainete tarvitamise keelustamisele või piiramisele. Psühholoog (vähemalt sel, kuhu mina sattusin) õpetab aga käituma. Kuidas oma toitumisharjumust hinnata, kuidas tunda ära emotsioon, kas oled näljane või on see söömistung jne. Kaasa tulevad täiesti otsesed käitumisjuhised jne.
Tunnen esimest korda elus, et nüüd võib see äkki isegi õnnestuda.
Nii nagu eespool kirjutajad ütlesid, et ise peab muidugi tegema. Käitumise muutmine, selle õppimine, sellega toimetulek täiskasvanueas ei ole lihtne. Suur töö on. Muutma paneb end vajadus vms. Mind pani surnuks söömise hirm.

On ka spetsiaalsed toitumisnõustajad. Aga mina julgustaks kõiki psüholoogi juurde minema, kui tunned, et on vaja. Ka ilma kaaluprobleemita. Ta vaatab sinu elu ja emotsioone kõrvalseisja pilguga ja ütleb, et see ongi normaalne, et sa nii tunned ja mõtled ning seejärel annab sulle ideid kuidas edasi minna. Minul on teiste teemade puhul neist väga abi olnud. Lihtsalt pildi selgeks saamisel. Loomulikult ei saa nad sind lõpuni aidata, sest vajalikud sammud tuleb endal teha aga jõudu edasi minemiseks saab küll.

caty, see raamat on Lisbeth Stahre "Liigne Kaal tekib tunnetest".
müügil pole kohanud, ise laenutasin selle raamatukogust kunagi, tundsin end ära liigagi hästi kuid miskipärast jäi see raamat pooleli nagu ka enamus mu katseid oma kaal kontrolli alla saada.

[www.apollo.ee]

nüüd olen uuel katsel, peaks isegi uuesti raamatu kätte võtma

Suur aitäh, Kevadhaldjas! Vaatasin, et on meil kohalikus raamatukogus olemas. Laenutan ja loen läbi!