Kuidas on teie kogemused kõrvalseisjate kommentaaridega. Minul on töökaaslane, kes juba mitmendat korda vaat et nõuab, et ma kaalulangetamise lõpetaksin, sest muidu lõpetan haiglas ja näen välja nagu noormees. Samas on mul Kaaluabi ideaalkaaluni veel 2 kilo ja riiete all pehmeid kohti küll (ja rinnaümbermõõt on võrreldes teiste mõõtudega vähe langenud). Mees lohutab, et see on vaid kadedus .

Kuidas töökaaslasel endal ülekilode ning tervisliku toitumisega lood on? Ehk on vanema generatsiooni esindaja, kes leidsid, et paks laps on ilus laps, mis siis et laps end hästi ei tunne ja teistega koos liikuda ei jõua.

Minul eelmine aasta ema suhtus asjasse väga negatiivselt. Tervis halvenes mul ootamatult ning ema süüdistas selles kaalulangust. Ütles, et ma olengi loodud suure ja paksuna.
Tööl vahest tundub, et räägin sellest liiga tihti, et teistel kõrini juba sellest teemast. Aga vähemalt üks töökaaslane kah siin, seega päris üksi pole

töökaaslastele ei tohi oma tegevusest iitsatada,mul ka sama kogemus.Kui kogemata juhatajaga tuli teemaks kehakaal ja selle langetamine siis minu lõuapärad avanesid ja sai antud aimu et kus ja kuidas ma kaalu alandan , teate ta nägu läks roheliseks kadedusest ja tulemuseks on minu kiusamine.Peale seda jutuajamist on nii mõnigi asi muutunud ei mingeid naistekaid ja bla-blasid.Leidsin et teistele kaaslastele ei ole ka vaja rääkida ja hõisata oma saavutustest las näevad ise kui tahavad näha.

Kadedus on üks väga tugev emotsioon ja leidub küllalt inimesi, kellel see on väga tugevalt arenenud. Siin ei ole tegemist vanem - või noorema generatsiooniga. Mõnele pakub lausa rahuldust teisele öelda nii, et teine ikka tunneks ennast halvasti.

Leian ka, et oma kaaluprobleemiga võitlemist oleks kõige parem usaldada vaid tõesti valitud isikutele. Küll teised näevad ise muutusi ning isegi, kui siis küsitakse, pole ka vaja anda infot oma tegemiste kohta.
Enamus neid, kellel on kaal langenud vastavad, et ei ole midagi teinud, lihtsalt kaal on langenud ja kõik.

Oma pere poolt on suhtumine väga toetav ja hooliv. Kui ikka tulemust on, siis positiivne tähelepanu on ju meeldiv. Töökaaslastega sel teemal eriti pole mõtet arutleda, sest tegelikult kedagi ei huvita!

Probleem ongi ju selles, et ise tööl sel teemal üldse ei räägi, aga salenenud keha peetakse naisele ebasobivalt kõhnaks (u 95-kilose töökaaslase sõnad).

Suur_Tydruk - sinu mehel on õigus , see on kadedus. Mul õde võttis end käsile ning peale 2te järjestikust lapsesaamist võttis end tagasi normaalkaalu. See on siis 30kg võttis alla. Ette püss naine on nüüd . Naabrinaine, kui ennem suhtles temaga, siis nüüd enam mitte ja igakord kui nähakse teineteist, siis naabrinaine muust ei räägi, kui haige mu õde nüüd välja näeb. Minu järeldus, et tollel oli ennem lihtsalt endal parem tunne, et näed, keegi on veel minust suurem . Lase edasi, on ju hea tunne, kui võhma rohkem ja tegutsemistahet ka rohkem ja kujutan ette, et mees ka õnnelikum

Olen ise juba pikalt tundnud, et tervislike eluviiside osas on mu parimad sõbrad ja kolleegid kõige kahjulikumad asjad üldse - mitte ainult toitumise üle ei ironiseerita, vaid ka selle üle, kui käid trennis, jõusaalis või jooksmas... Ja isegi kui see on näiliselt naljaga pooleks, siis lõpuks ajab ikkagi närvi mustaks. Enamik inimesi lihtsalt ei suuda olla nii mõistvad, et teist inimest toetada, kui ta oma elus midagi paremaks muuta üritab, olgu selle põhjuseks siis kadedus või, minul on tunne, mõnikord ka lihtsalt harjumus - ei või ju olla, et mu parim sõbrants ei tahagi enam koos minuga igal õhtul McDonaldsis burksi pugimas käia! Ma ise olen ka oma kogemuste najal otsustanud, et kõige lihtsam on seda kaalulangetamise asja ajada nii, et rääkida sellest võimalikult vähestele. Isegi mitmele inimesele, kes muidu on parimad sõbrannad, ei saa mingist dieedipidamisest iitsatadagi - kohe läheb materdamine ja õiendamine lahti, muudkui ikka et anorektik ja anorektik - samas kui ise olen olnud KMI järgi ülekaaluline ja nüüd kui sain normaalkaalu tagasi, siis on alakaaluni ikka veel oi-oi kui palju maad. Isegi koos välja sööma minnes olen pidanud hakkama valetama, et ma kodus juba enne sõin - muidu ei vabanda väiksemaid ja lahjemaid portse mitte millegagi välja. Õnneks saan oma emaga sellistest asjadest vabalt rääkida ja paari inimesega veel. Aga üldiselt - keel hammaste taha, kui ei taha lasta oma tuju rikkuda või üldse kogu oma ettevõtmist nurja ajada.

Kas mulle tundub või ongi nii, et kaalu jälgivate naiste peale nagu vaadatakse rohkem viltu kui meeste peale? Samas ülekaalulistesse meestesse suhtutakse jällegi tolerantsemalt kui naistesse?

õnneks olen kõigist oma tuttavatest ja perest kaugel, siis pole probleemi, ei kipuks seda kaalu teemat kellegagi jagama. Loodan, et saan positiivseid emotsioone ikka kui koju naasen, ja väiksemat mind nähakse.

Mina olen siiani küll ainult positiivset tagasisidet saanud. Ja rääkisin oma "ettevõtmisest" meelega mitmele heale sõbrale ja tuttavale, et oleks rohkem stiimulit pingutada ja ei tekiks käega löömise tunnet.

käisin paar aastat tagasi kaalujälgijates. Kuigi lähedaste toetus on ülioluline, sain ainult negatiivseid kommentaare. Kritiseeriti kõike mida suhu pistsin kuni vee joomiseni välja. Lõpuks ei pidanud survele vastu ja jätsin pooleli. Suurema osa liigkaalust suutsin seljatada.
Kui oled kord söömise lõksu langenud, siis sellest lahti saada on väga raske. Nüüd ei räägi kellegile aga samas peale esimest nädalat juba vääratasin ja ei suuda enam jälgida mida ja kui palju söön. Nii et toetajad peavad ka olema, see on suur elumuutus oma söömisharjusi muuta.
Suur tüdruk pea vastu, kui sul ainult 2kg veel oled juba finšis ju!

Hirmus kuulda, et inimesed nii õelad on. Mul vist vedanud töökaalsastega. Siiani küll mingit kadedust või õelutsemist tundnud pole. Mees ka täiesti positiivne, ämm ainult targutab kogu aeg, et mis ja kuidas ikka tema teeb

Mina pole õnneks õelutsemist kohanud, aga ei meeldi ka see, kui sõbranna seltskonnaga lauas istudes mingi toidu mulle ulatab ja kilkab, näe, siin on ainult 20% rasva. Siis tekib tunne, et parem oleks olnud omaette oma kaloreid lugeda ja mitte rääkida. Selline pidev nina alla hõõrumine tüütab- niigi ma ise mõtlen sellele pidevalt ja siis veel keegi tuletab muudkui meelde... Ei ole vahva

Mina kaasasin enda kaalulangetamise plaani ka osad töökaaslased. Ja nendest inimestest on ainult üks halvasti öelnud. Õnneks ei ole ta minu jaoks nii hea töökaaslane ja sõber kui teised, seega ei teinud tema ütlemistest suurt probleemi enda jaoks. Igatahes.. olen igati rahul, et olen neile rääkinud. Nemad suhtuvad sellesse hästi ja on vahel ka toeks. Üks nendest on ka meessoost ja samuti ülekaalus ja üritab sporti tehes kaalu vähendada. Vahel räägime mitu head tundi, mis teinud oleme ja mis edasi plaanis. Ja tema on ka see, kelle ees tunnen ma ennast koos enda kurvidega ilusana See tunne annab väga palju juurde

Mul on õnneks üks töökaaslane, kes samuti praegu kaalulangetab ja räägime sellest päris palju omavahel. Toetame ja innustame üksteist ja siin öeldes tekitab temaga koos salenemine minus motivatsiooni, oma salajastes mõtetes teen ma nagu temaga vaikselt võidu. Et hasart sees noh. Mehe toetus on mul ka tohutu. Ta teeb komplimente ja kui õhtul näeb mind midagi keelatut võtmas (amps juustu, väike komm, võileib jne), siis kohe kamandab (heas mõttes) ja tuletab meelde, et kell tänaseks juba palju. Mind selline asi väga aitab, et keegi mul silma peal hoiab.
Ämm aga on meil see kurja juur, kui kuulis et salenen, siis muudkui õiendab, et mis sa laps näljutad (ma muide 30 kohe) ja paneb mulle aga suuremaid ja rasvasemaid portse. Õnneks satun ämma juurde harva

Minu töökaaslased kommenteerivad pidevalt, ilmselt ka liiguvad jutud, et ma ennast näljutan. Kui lõunalauas enda toitu julgen süüa, hakkavad kommentaarid ja küsimused pihta. Peab lõuna ajaks vist oma toidukarbiga tualetti minema

Tere,
ilmselt ei ole tark, et ülemus teada saaks, tööandja arvab ikka, et tööajal käiakse netis, etc
ja loomulikult ka kadedus juurde. Aga eks töökohti on igasuguseid. Lihtsalt peab ettevaatlik olema tööaja kasutust silmas pidades.
Aga enda tervise huvid on ikka oluliselt tähtsamad kui kellegi tahtejõuetu paksu inimese kadeduseuss. jõudu meile kõigile sellest üle olemiseks ja kindlasti saab nii mõnigi kõrvalseisja innustust.