Tere kõigile.

Minul on nimelt selline probleem, et ma võin süüa korraliku hommikusöögi, vahepala ja isegi mõnusa tervisliku lõuna, aga nii kui jõuab kätte õhtu olen ma tupikus. Ei suuda kuidagi taltsutada ennast. Mõtlen koguaeg söögist ja panen lihtsalt kõike järjepidevalt suhu. Söön ennast täitsa oksendamiseni täis ja siis hakkavad süümekad. Ja luban, et homme seda ei juhtu. Ja nii juba mitu mitu kuud. (Paari kuuga olen juurde võtnud 15 kg, mida ma nüüd püüan hakata jälle maha saama)
Hakkasin ka psühholoogi juures käima ja jõdsime arusaamisele, et toit on kui lohutus, et mitte tunda end nii üksikuna.
Mis on teie nipid, kui tahtejõuetus saab mõistusest võitu?

Kõik nipid teretulnud,

Loodan, et homme suudan öelda EI ... pffffffff

Päikest

Kõige parem viis on öelda kindel EI kõigele rammusale
Sa pead leidma endas tahtejõudu, sest miks sa tahad alla võtta? Sellepärast, et olla ilus ning olla terve... Ja seega pead sa ahvatlustele Ei ütlema...

1. Ära osta koju asju, mis tekitavad sul õgimis hoogusid (koogid, krõpsud, jäätis, vorst, nisu tooted jne). Kui kodus ei ole ahvatlusi siis ei ole ka võimalust süüa.
2. Aga sa kirjutad, et sööd ilusti hommikul ja ka lõunal.... Aga oled sa kindel, et sa liiga vähe ei söö neil kordadel... Vaata oma menüü üle, et kas saad sealt vajalikud ained kätte....
Vb sellepärast tekib sul õgimise hoog, sest oled terve päeva end nii piiranud ja siis õhtul lased lõdvaks...
3. Joo kindlasti vett (vähemalt üle 1.6 liitri)... Nahk muutub ilusamaks ning ei ole nälja tunnet enam... Proovi, see võib aidata...
4. Pea kindlasti päevikut, et miks ja millal sa sööd... Nii saad asja kontrolli alla ja suudad end piirata...
5.Osta koju ainult tervislikud snäkid... Lõika taldrikule kurk, paprika, porgand- ning näksi õhtuste sööstude ajal neid...
6. Tee eelmisel õhtul toitumise kava järgmiseks päevaks ning pea sellest kinni... Kui on kava ees siis sa ei taha ju end petta ning loodetavasti pead oma kavast kinni..

Loodan, et saad abi ja leiad endas tahtejõudu...
Kallid ja paid sulle

Londiste on asja väga hästi juba lahti kirjutanud, aga ma lisaks sellele veel, et võimaluse korral mine õhtul hoopis kodust välja - õue jalutama, jooksma, rulluiskudega sõitma. No ühesõnaga mida iganes. Kui sport ei sobi, siis mine või istu pargipingil ja naudi ilusat kevadilma. Praegust kevadet on lausa patt raisata kodus teleka ees või arvutis istudes.

Mind ennast sport motiveerib kahel põhjusel. Esiteks kui ma teen sporti, siis võibki ju rohkem süüa. Teiseks kui ma teen sporti, siis nii mõnegi suutäie kohta ma mõtlen, et kas ma selleks tegingi sporti, et see kohe tagasi süüa .

Üldiselt ma olen nn emotsionaalne sööja - kui läheb hästi, siis on ju tore end millegi heaga premeerida; kui läheb halvasti, siis võib ju lohutuseks süüa jne. Aga selle vastu olengi end treenima hakanud ja üritanud oma energia suunata mujale kui külmkapi sisu avastamisele. Tasa ja targu see ka toimib

Minul on midagi sarnast. Päev otsa jälgin, mida söön ja kõik on super. Koju jõudes aga kipun enne õhtusöögi valmimist kohe näksima.
Ajapikku olen aru saanud, et kõige parem on, kui mitte midagi nö planeerimata toidust suhu ei pane, sest nii kui olen ühe pala võtnud, siis on see "päästikuks" õgimisele.
Või kui olengi ühe juustuviilu suhu toppinud, siis pean külmkapi juurest (köögist) lihtsalt ruttu ära minema ja näiteks ühe kruusi teed tegema. See aitab õhtusöögi valmimiseni vastu pidada.
Varem vaevas mind ka õgimise harjumus enne magamaminekut. Täitsa õudne. Kell 23 võisin vabalt paar võileiba teha ning ka midagi magusat lõpetuseks võtta
Aitab ainult kindel otsus, et ei võta ja kõik. Vahel seisan lahtise külmkapi ees ja veenan end kõva häälega, et mul pole ju kõht tühi (tegelt ka ei ole ju päris nälg kallal), mis mõttega sa sööd

Aitäh vastajatele ja julgustajatele.

Peabki vist konkreetselt ei ütlema, ja kui sellest ei piisa siis ilma rahata välja kuskile minema, et ei saaks kioskist jalutamise kõrvale midagi näksida osta. Nõrk olen, mis muud, et ei suuda end talitseda.

Täna panen end siis proovile Hommikul käisin kell 7 -8 kepikõndi tegemas, mõnus tunne. Sõin ilusti hommikust (puder meega, riisikakud salati ja soolalõhega ja vesi), vahepala õun...lõuanl, nii häbi kui see ka poleks oli Mac Chickeni eine ja õhtul kerge roheline salat. Nüüd olen tööl ja püüan toidule ei öelda. (kui kõht läheb tühjemaks luban endale porgandi)
Kuna ma töötan restoranis süda ööni on see paras katsumus....
Kuskilt peab alustama...ja mõtted toidult minema saada. Kui suudaks "tühja" kõhuga magama minna, siis äkki oleks rajal tagasi

Aitäh igaljuhul

mõtle enne söömist, ma ise kasutan:
- MA JU TEAN MIS MAITSEGA ON SEE KONKREETNE TOIT- komm, shoks, krõpsud, majonees jne jne!!
- MU KEHA POLE PRÜGIKAST!!
edu!!

Mina olen samasuguste sundmõtetega hädas olnud ja üritanud mitut-setut varianti, et õgimist vältida, aga mõttel on ikka tohutu jõud. Nüüd olen mõistnud üht olulist asja - kui hoida süsivesikud kontrolli all, ei hakka neelud tööle kuna veresuhkruga on asi korras. Kui on kartus, et ei saa õhtut üle elada ilma, et teeks külmkapile ringi peale, söö üks tükk liha või juustu või muna. See ei sunni sind seitse korda kööki kõndima ja ajapikku harjud ära, sest kõht, mis on peaga kokku kasvanud ei esita sulle enam sundmõtteid.

Proovin järgi. Aitäh

Ma ei ole kunagi nii nõrk olnud....no ja ei suuuuuda kuidagi kokku võtta, löö või maha.
Sada vabandust koguaeg...pffffff
Vastik iseendale juba!

EkireM- Aga sa juba vähemalt mõistad, et vabandused ja vabandused...

Vb on sul mõned ilusad pildid tehtud, kui sa olid sale... Pane need pildid kööki külmiku uksele (Sina saledana ja Sina paksemana)... siis alati, kui on soov midagi üleliigset süüa siis näed neid pilte... Ja saad mõelda, et kas tahan olla paks või sale...

Ning veel selline nipp, et kui on millegi isu (mis ajaks kalorid jälle lõhki)...
Siis viska pikali ja tee alati kõhulihastele harjutusi-kätekõverdusi-kükke jne... Siis leiad tegevust, ajad mõtted söögist eemale ja boonuseks saad veel oma keha trimmi

Proovi, vb aitab sind...

Mul eile just oli see, et terve päev oli kõik väga hästi ja kui koju jõudsin oli kõht nii nii tühi, et sööks või terve maailma ära -.-, õnneks oli õhtusöögiks üsna lahja toit, seega väga hullu ei olnud, aga korra tekkis küll see õgimise tunne... ja praegu neid postitusi lugedes, siis arvan, et ma lihtsalt sõin päeval liiga vähe. Täna olen targem ja nüüd lisaks igapäevasele tunnisele rattasõidule veel teen kerge sörkjooksu... ja selle kohapealt on vedanud mul, et mul ei ole kunagi peale sportimist söögiisu olnud

Aga loodan, et saad motivatsiooni sii, ilusat kevadet

Mõnikord ikka juhtub õgimist.
Mõtle sellele, milliseks koledaks tselluliidiks ilus komm muundub su naha all juba järgmisel päeval!

Minul on tööpäev selline, kus ma saan süüa lõunat kella 12 ajal ja peale seda pole võimalust isegi midagi asjalikku näksida, sest nii kui midagi suhu pistan- nii on klient leti ees
Enamusi päevi ongi siis sellised, et hommikusöök u kell 7, lõuna 12 või 13 ja järgmine söömine on kell 21.30 kui koju jõuan... ja kujutate siis ise ette seda nälga, mis selleks ajaks on tekkinud..siis hakka veel vaaritama. Ühesõnaga selleks ajaks kui midagi valmis saan, olen ära söönud kõik, mis süüa kannatab..
Nüüd olen proovinud kaasa võtta väikseks tükeldatud õuna/apelsini/banaani, et vaikselt neid näksimas käia. Praegu on aidanud

kui sa tahad õhtul midagi väga süüa. siis võta nt värsket kurki või porgandit ning joo piisavalt vett. Õgimist aitab ka vältida see, kui vaatad peeglisse ja mõtled, kas on ilus olla PAKSja mõtle, et tunned ju end saledamas kehas palju enesekindlama!

Edu!