Ma olen siin keskkonnas nö. vana olija juba, alustasin ehk poolteist aastat tagasi? Kuid nüüd pole ligi aasta aktiivne olnud.
Miks? Sest ma tahan kaalu langetada, aga ma ei oska end häälestada sellele.. ma ei oska motivatsiooni leida.
Räägin väheke lähemalt.

Ma olen 18-aastane, kaalun hetkel üle 87 kilo, kõige rohkem olen kaalunud möödunud talvel 91-92 kilo. Kaalu langemiseni viis range 10 000 sammu päevas ning sundisin end ka vähe tervislikumalt sööma. Probleemiks pole "Ma söön ju vähe, aga kaal ei lange.", sest kaal LANGEB, kui vähem süüa, rohkem liikuda.
Liikumisega mul iseenesest probleemi polegi. Mul on üsna liikuv töö, terve päeva olen jalgadel ja enamasti kõnnin. Samuti käin 3-4 korda nädalas jooksmas, alustasin nüüd mõnda aega tagasi jälle, hetkel tegelen võhma kasvatamisega, kuna pikk paus jooksmisest viis võhma nulli. Joosta mulle meeldib, vahel on probleem ainult enese uksest välja saamisega. Seega ei tee trenni tegelikult valedel põhjustel - ma ei käi jooksmas niivõrd sellepärast, et tahaks kaalu langetada, vaid sellepärast, et mulle meeldib joosta, mulle meeldib, et mul on liikuvad ja korras jalad. Samas vahel, nagu näiteks täna, pole üldse motivatsiooni ennast liigutada. Mul on vaba nädal ja täna pole end kordagi toast välja vedanud. Paar korda küll mõtlesin, aga sinna see mõte ka jäi.

Minu suurim probleem on see, et ma söön liiga palju. Mul on ilmselt isegi toidusõltuvus, kuna vahel esinevad söögihood, paar korda on isegi väga hullud olnud - mõtlen, et ostan väikse šokolaadi. Siis söön selle ära, siis tahan veel midagi, poes mõtlen juba, et suva, ma nagunii ei õnnestu ning mul ei õnnestu saledaks saada - siis ostan suure šokolaadi, ühe-kaks jäätist, väikseid šokolaade, komme - no kõike. Siis õgin kõik sisse ja tunnen maailma suurimat haletsust enda üle. Siis ma luban endale, et järgmisest päevast hakkan korralikult toituma jälle. Põhimõtteliselt on mul kõik toidusõltuvuse sümptomid, välja arvatud see, et ma ei plaani veepäevi. Mul oleks vaja pöörduda nõustaja poole muidugi, aga hetkel sellist võimalust ei eksisteeri. Nimelt elan ma Soomes ning kooli ja töö kõrvalt ei jääks aegagi selle jaoks, lisaks muud takistused. Kõrvallausena võin öelda, et ma ei ole järjekordne õnneotsija Soomes. Minu siiatulekupõhjused olid veidi teistsugused ning nagu mainitud, käin ka koolis siin, ma tahan oma eluga siiski kuskile jõuda.

Mul on omad teemad veel ka buliimiaga. See pole kunagi olnud suur probleem, kuid esineb siiani aeg-ajalt. Ma ei nimetaks ennast paksuks. Kuid ma olen kergelt ülekaaluline. Ma ei olegi nii õnnetu oma keha üle, tegelikult leian, et see on üsna ilus, muidugi vähe sooviks maha võtta. Juba sellepärast, et ülekaal põhjustab liighigistamist, lisaks on mul tekkinud x-jalad, ning poest riideid leida on keeruline, eriti pükse.

Miks ma aga soovin üldse abi, see on põhjusel, et ma elan, et süüa. Kuigi peaks olema vastupidi. Ma mõtlen pidevalt söögile, ma võitlen iseendaga pidevalt peas, mida ma söön, mida ma ostan. Ma olen avastanud, et mõtted ON tugevad, kui tunded - nii kaua, kui ma suudan MÕELDA: "Ma ei söö seda, ma söön hoopis seda" "Ma ei osta seda šokolaadi!" on kõik korras. Niipea, kui ma lasen ühel väiksel tundel nende mõtete sekka sattuda, on kõik kadunud - läks trumm, las lähevad ka pulgad, või kuidas see mõtlemine oli.. kõige hullem ja valem mõtlemine, aga ma ei oska muudmoodi.

Olen ka mõelnud, mis aitaks - ma tean, et ma söön sellepärast, et see on viimasel aastal mu ainukeseks naudinguks jäänud, suurimaks naudinguks - mul on olnud väga suur stress, võiks isegi öelda, et.. masendus? Nii hirmuäratav, kui see sõna ka poleks. Aitaks see, kui ma leiaks - öelgem ausalt välja - mehe. Sest mul on palju sõpru, kes mind aitavad, kuulavad. Aga ma olen üle aasta olnud vallaline (lahku ei läinud me tüliga, ja lõpetasin selle omaalgatuslikult, seega ei ole toidusõltuvus sealt pärit), ja ma lihtsalt vajan kedagi, kes mind hindaks ja kellele ma oleks kõige tähtsam, ja keegi, kelle jaoks pingutada. Samas ei ole ma meeleheitel. Kui ma tahaks ükskõik keda, oleks ma võinud juba ammu kellegi "võtta".
Ma tean, et see viimane lõik tundub mõnele võib-olla imelik ja ehk veidi madalalaubaline. Aga ma tõesti arvan, et see aitaks. Samas, kuidas saab keegi mind armastada, kui ma iseennast ei armasta ja olen tasakaalutu?

See tähendab, et mul tuleb ise ennast aidata, aga ma ei kujuta ette, kuidas. Ma ei oota siit mingit imeretsepti, sest seda ilmselt ei eksisteeri. Ehk aga on keegi sarnases olukorras olnud ja oskab midagigi soovitada?
Aitäh.

Sattusin sinu kirjutist lugema ja leidsin nii mitmeidki paralleele endaga - olen samuti oma noorpõlve Soomes veetnud (nüüd küll juba aastaid juurte juures tagasi) ja võidelnud samasuguste tunnetega nagu sinagi (s.h.masenduse ja algava buliimiaga). Nii et äkki oskan siin pisut õla alla panna ja aidata. Vanust on mul küll juba topelt ja rohkemgi kui sinul, aga sellest on ilmselt nõuandja rollis pigem kasu kui kahju

Sinu keha on veel väga noor ja reageerib sinu ettevõtmistele hästi - seega on just õige aeg teha muudatusi oma elus, sest on väga suur tõenäosus, et mida iganes sa ka praegu ette võtad, jääb kauaks püsima ilma, et peaksid saavutatut edaspidi suure vaevaga säilitama hakkama. Nii, et siin on sulle esimene positiivne sõnum - kui nüüd ennast kokku võtad, siis sinu elu muutub kardinaalselt pikkadeks aastateks.

Kõigepealt tegele oma masendusega - see on kõige alus. Masenduses inimene ei hooli endast ega suuda keskenduda/pühendada muutustele. Naudi elu ja oma noorust - kõik on veel ees ja kõik uksed on lahti! Sul on toredaid sõpru ja "soomlasena" ka suurepärased võimalused teha midaiganes sa soovid ja ette võtad. Sinu elustiil on juba niigi liikuv - seepärast ära piitsuta ennast kui vahest ei jaksagi trenni minna - võta parem suur tass sooja kakaod ja poe teki alla head filmi vaatama.

Kui tundub, et ise ei suuda ennast ilma abita õnnelikuks "psyykata", siis abi on ka vitamiinidest ja mineraalidest - eriti B6, B12, D3 vitamiinidest ja magneesiumist. Ühe päevaga need ei mõju - neid peab ikka mingi kuu aega jutti järjepidavalt tarbima, et mõjuma hakkaks. Suureks probleemiks ja masenduse põhjuseks on meil põhjamaalastel kindlasti pimedad sügised-talved - ka siin aitab D3 vitamiin ja VALGUS! Viibi eredas valguses nii palju kui võimalik ja vaatamata hirmutamisele solaariumite kahjulikkusega ei juhtu sinuga midagi kui käid seal paar-kolm-neli korda aasta pimedaimal ajal - see aitab kuhjaga masenduse vastu!

Ja siis veel soovitused söömiseks. Sa pead õppima nautima toitu - toidu lõhnu, maitseid, värve, tekstuuri. Just toidu nautimine on see, mis hoiab ära õgimise! Võta endale aega söögi valmistamiseks ja söömiseks. Mine alati poodi täis kõhuga ja läbimõeldud ostunimekirjaga. Hangi koju palju erinevaid erksavärvilisi aedvilju, värskeid maisetaimi (basiilik, till, petersell, chilli) ja selge terava maitsega maitseaineid (curry, "chilitahna", sidrunipipar, rosmariin, tüümian jne.jne). Valmista liha ja kala (lõhe näiteks on väga hea kala ja lihtne valmistada) igasuguste kiirete viinerite ja pihvide asemel. Tutvu erinevate maade köökidega ja hangi põnevaid retsepte, kokka koos sõpradega lõbusas seltskonnas - NAUDI! Aseta toit kaunilt taldrikule, kaunista värskete ürtidega (värskeid ürte peaks muide rebima, mitte lõikama - siis tulevad aroomid paremini välja) ja värvilise salatiga. Söö aeglaselt maitseid ja lõhnu nautides. Pane toidu sisse killuke võid, mis toob maitsed paremini välja, kasuta teravaid kastmeid ja maitseaineid, tee püreesuppi väikese tilga koorega ja chilliga. Mida värvilisem, teravam ja lõhnavam toit, seda suurem on nauding ja seda vähem tekib kiusatusi õgimiseks .

Unusta ära rasvavabad tooted, millest Soome poeletid lookas on - need ei täida kõhtu ja on enamasti üle ujutatud hoopis suhkrust ja muust täiesti ebavajalikust. Vali saia asemel täisterasaia/leiba (Eestis on küll nende valik laiem, aga ka Soomes on neid piisavalt). Maiustamiseks sobivad kõige paremini isetehtud koogid-maiustused, mille koostisel sa saad ise valikuid teha, nagu kohupiimakook, kus võib suhkru asemel kasutada näiteks riivitud õunu. Näksimiseks sobivad suurepäraselt pähklid ja puuviljad. Kui oled juustusõber, siis tee endale kaunis juustu-viinamarjataldrik teleka ees näksimiseks. Kui eriti kange magusaisu on, siis tee endale tass head kohvi ja võta sinna kõrvale paar tükki head shokolaadi - naudi seda väikeste tükkidena ja lase suus aeglaselt sulada. Usu mind - see on palju suurem nauding kui kiiruga sisse ahmitud "patukka", millele järgneb süütunne ja süvenev masendus

Ehk siis lühidalt kokku võttes - NAUDI oma elu ja NAUDI toitu! Tunne rõõmu oma noorusest ja võimalustest. Anna endale aega ja andesta endale oma väikesed vead (kellel neid ei oleks...). Luba endal olla vahel laisk või süüa "valesid" asju, et siis jälle ennast kokku võtta ja jätkata kergema ja õnnelikuma mina poole edasi. Soovin sulle ilusat elu ja edukat kaalulangetamist . Ära ole enda vastu liiga karm - ükski saavutus ei tule üleöö ja enda piitsutamine iga tagasilöögi pärast võib hoopis halvasti mõjuda lõpptulemusele.

Jaaaaa!!! Murumumm kirjutab jumalast õigesti. Loe ja jälgi seda hoolega.

Hästi aeglane söömine ja söögi nautimine tõesti aitab.
Väga õige märkus on nende lahjade toodete kohta. Selle kohta on tehtud kunagi Inglismaal uuring ja see grupp kes lahjasid tooteid sõid, ei saanud kuidagi kaalu alla. Ja selleks et pidevalt tuli neile jube tahtmine miskit süüa. Mingid ained jäid puudu, samas ka D vitamiini imendumine kehasse kuna polnud õiget rasva mis selle aitab viia organismisse.

Samuti otsi pingsalt endale toredaid hobisid, otsi otsi, kindlasti miskit leiad.

Ja kindlasti leiad ka kunagi selle õige enda kõrvale, igasugu jobusid pole ju ka vaja, nii et oota ja vaata.

Ma olen väga tänulik selle pika jutu eest. Innustav oli see küll, kuid enamus sellest on mulle tuttav - tihtipeale jälgin just seda, et ma aeglaselt sööks, nautida toitu. Väljas söömas käies ei käi Hesburgeris, vaid käin erinevates restoranides, proovin uusi asju - India, Hiina jne.
Siiski, kui need õgimishood tulevad, siis sõidab katus pealt minema, mitte ükski "normaalne" mõte ei mahu enam pähe ära, kõik, mis peas valitseb, on: "Vahet pole, sa oled nagunii end juba käest lasknud, nagunii sa ei õnnestu, sul pole mõtet üritadagi." Ja MA TEAN, et need on kõige valemad ja ohtlikumad mõtted üldse - praegu saan ma sellest väga hästi aru, sest praegu ei ole mul seda jubedat õgimisvajadust. Aga kui see tuleb.. ei ole ma enam mina ise.

Teine asi, mille kallal tulutult töötan, on arvuti ja teleka ees söömise lõpetamine. Ma ei pööra siis söömisele tähelepanu ja see ei ole õige lihtsalt.

Kusjuures, mul on olnud perioode, mil ma suudan end mitmeid päevi järjest kontrollida. Need on harvad, aga neid on - ja siis olen ma endaga jube rahul, motivatsioon järjest kasvab. Kuid mingi negatiivne sündmus lõpetab kõik jälle ära.

Proovi sellist nippi kui õgimishoog peale tuleb - joo kõigepealt suur klaas vett. Kui see ei mõju, siis võta lisaks veel klaas või pudel külma suhkruvaba limonaadi. See "doos" peaks sind esimesest ehmatusest üle aitama. Seejärel katsu kiiresti valmistada endale korralik kõhutäis tugevalt maitsestatud toitu või kui tunned, et ei saa seda piisavalt kiiresti, siis mine lähimasse restorani, kus on võimalik saada kerget aga toitvat toitu (mitte kiirtoitu). Ära mingil juhul hakka endale shokolaadi ja muud magusat sisse kühveldama - see paneb veresuhkru kiiresti üles-alla hüppama ja sellega tekitab veel suurema isu, millele sa enam vastu panna ei suuda.

Ja kui oled edukalt õgimishoo maha materdanud ja kõht on korralikult täis, siis premeeri ennast lõpuks hea kohvi ja shokolaaditükiga või mõne muu väikese maiusega (magustoidu jaoks on alati kõhus ruumi )

Mis puudutab seda "vahet pole"-tunnet, siis see on sügavalt seotud masendusega. Kui saad oma mõtted peas selgemaks ja valgemaks, siis vähenevad ka need "vahet pole"-tunded. Kui tuleb selline "vahet pole"-hetk, siis hinga rahulikult, pane silmad kinni ja kujuta ennast ette sellisena nagu sa ideaalis tahad olla ja see võib vähendada või isegi peatada õgimishoo või mistahes muu ebasoovitava tungi - inimese psüühikal on imepärane võime kontrollida bioloogilisi protsesse Teadlased suisa väidavad, et selline unistamine ja enese ette kujutamine ilusana/saledana/armastatuna aitab kaasa kaalulangetusele. Ja mis mõttes sa "ei suuda"? Sa suudad kõike ja sul on terve elu aega kõike teha

Teleka ees söömine ei ole surmapatt - kui sa suudad mõlemat korraga nautida, siis ei ole selles midagi halba . Seda enam kui sa üksinda elad, siis võib sellest lausa kasu olla - kes see ikka suudab üksi laua taga vaikuses istuda - siis on telekas pigem jutukaaslase asendaja