Kuupäev: 11. January 2013, kl 21.36
Tere, olen siin keskkonnas uus. Ja päris meeleheitel lausa.
Enne lapsi, so siis üle 3 aasta tagasi kaalusin ma u 60-63 kg, olin väga heas vormis (pikkust on 173cm). Võisin süüa mida soovisin, sporti tegin mõõdukalt aga seda vaid nö enda lõbuks.
Olin iseendaga väga rahul.
Kui jäin lapseootele, siis lisandus kaal märkamatult.. kuigi ma ei söönudki väga palju. Ka arst imestas, et kust mul need kilod tulevad aga samas ei suutnud ka uskuda, et mul neid nii palju on, sest välja nagu ei paistnud..
Esimese lapsega lisandus +28kg, haiglasse minnes olin 90 kg.
Haiglasse jäi -8 ja kodus läks maha veel u -5kg.
Ja nii see kaal jäi, rinnaga toitmine ei mõjunud absoluutselt (nagu osad mind lohutasid ja väitsid, et see võtab hästi kaalu alla).
Kuna soov oli saada 2 last väikese vanusevahega jäjest, siis jäin teise lapse ootele kui esimene oli 1,1. Teine laps sündis kui tütar oli 1,10 aastane.
Kaal oli taaskord sünnitama minnes pisut alla 90.
Haiglasse jäi seekord vaid 7 kilo.
Ja maha ei taha nagu üldse midagi minna.
Enne pulmi võtsin end kokku ja sain maha u 7-8 kilo ehk 75 kg peale AGA see tuli kolinaga tagasi. Ja täna kaalun 83kilo. Ma ei tea kas see kaal mul üldse õigesti näitab, sest muidu olin ikka stabiilselt 80.. täna õhtul oli 83..
Pm oleks ideaalis saada soov tagasi 65 kilo peale ehk pm oleks vaja alla saada -18kg.
Suveks sooviks saada vähemalt 12 kilo ehk minimaalselt -2kg kuus..
Ma ei tea kas see on üldse reaalne...
SEST mul on pidevalt KOHUTAV SÖÖGIISU
Koguaeg sööks, näksiks midagi ja ma ei tea kuidas sellest lahti saada.
Ma ise arvan et see tuleb vb ka stressist, väsimusest.. (kuna mu las ei maga endiselt öösiti ja ärkab igal ööl u 4-5 korda).
Kõige hullem on see, et kogu see kaalu teema on mõjutanud juba kogu mu elu.
Ma häbenen pm väljas käia, tunnen ebamugavust, piinlikkust seltskondades. Ma ei suuda end isegi ise peeglist riieteta vaadata. Kui hiljem end kusagil fotodelt näen siis vaatan et appikene kui jube.. (isegi kui vahepeal tunnen juba et polegi nagu kõige hullem).
Aga enesehinnang on null.
Isegi ei ole soovi mehega intiimseid suhteid hoida, arendada kuna mõtlen endast väga halvasti.
Ühelt poolt on selline emotsionaalne surve, teiselt poolt aga mingi jõuetus.. Soon on aga jaksu ei ole.
Kuna elan maal siis siin pole mul väga kellegagi koos trenni teha ja talvel on muidugi variandid limiteeritud ka, üksi kepikõndi õhtul pimedas väga minna ei taha ja julgegi.
Ja mis seal salata, väsinud olen ka koguaeg. Kaks väikest last, magamatus.. kõik teeb oma töö.
Ma ei teagi kust alata, mida muuta, mida teha aga ma tunnen et nii ma ka ei saa, sest kui ennast pm toast väljagi enam ei julge näidata siis on olukord ikka päris halb.
Ehk on kellegil olnud sama, sarnane tunne ja oskaks mulle nõuandeid jagada...