Kuupäev: 18. May 2010, kl 13.41
Ma otsustasin siin just vastupidi, seada esialgu reaalne, väiksem ja lühiajalisem eesmärk. Pole just kõige püsivam inimene ja kui pärast pikka pingutust lõppeesmärk ikka veel mägede taga, läheb edasise motivatsiooni leidmine raskeks. Proovin alguses saada sellisesse kaalu, milles ma ennast täiesti okeilt tunnen (-8), ja siis edasi järgmise, ebareaalsema etapina helesinine unistus saada samasse kaalu, mis ülikooli alguses (veel -5). Ehk siis lõpuks tahaks samaga hakkama saada, mis Merle!
Tüdinenud olen sellest kaalunumbri ja pekivoldikeste pärast põdemisest. See kurnab kohutavalt vaimu ja ilmselt on ka parim motivaator - et saaks rahulikult elada ilma pideva põdemiseta.