Kuupäev: 07. September 2011, kl 23.58
hey rahvas! Ma pole ammu midagi enda kohta poetanud. Ma küll loen igapäevaselt seda foorumi, aga ma kunagi ei oska midagi lisada. Ma lõin selle foorumi selleks, et saada kedagi, kes oleks koos minuga saavutamas oma unistuste keha. Nüüd olen mina see, kes ei suuda isegi paari sõna oma päevast rääkida.
Olen hetkel väga õnnetu ja ei tea kus rääkida sellest. Mul on viimasel ajal tohutult palju probleeme ja parim ravim probleemidele on söök või siis kui ma suudan söögist loobuda, siis ma ei söö üldse mitte midagi
. See teine variant ei ole jälle hea.
Mul on palju unistusi ja ma tahaks, et ükski nendest täituks. Viimasel ajal ma tunnen, et unistuste täitumine ei ole minu elus just eriti võimalik.
Kuna see on kaalu langetamise portaal, siis siin ma laon kohe selle unistuse lagedale, et ma tahaks ka olla korragi oma elus ilus, seksikas ja ilusa figuuriga. Kuna ma olen raskema kondiga ja ma olen lapse ilmale toonud, siis ma ei saa kunagi endale seda keha, mis on noorematel inimestel, kes pole veel pere peale mõelnud. Samas ma mõtlen, et puusad, millest ükski naine lahti ei saa peale rasedust, see ongi naiselikkus. Ma ei taha välja näha nagu modellid, see ei ole minu jaoks.
Esmaspäeval ma tegin 35 min järjest Jillian Michaelsi treeningut, see oli väga mõnus, aga järgmine päev ma olin nii väsinud, et lihtsalt ei suutnud hommikul voodist tõusta. Lapsega koos ma trenni teha ei saa ja seega ma pean tegema siis, kui laps magab. Ning hommikuti on see ainus võimalus. Täna hommikul oli mul kool ja seega ma jälle ei saanud trenni teha. Mul ei ole mitte mingisugust isu trenni enam teha ja kuna ma jumaldan söögi tegemist, siis on raske ka toidust loobuda.
Nädalavahetusel pidasin oma sünnipäeva ning seal sai söödud ja joodud, nagu ikka
. Kuid peale seda söögist loobumine on nii raske. Nüüd hakkas kool ka ja see tekitab ka omakorda stressi, sest mul on viimane aasta ja pean tõsiselt pingutama. Ma olen hinnete suhtes üpris nõudlik ja kui head hinnet ei saa siis olen enda peale tükk aega solvunud.
Ma ei kujuta ette, mis mind paneks jälle trenni armastama nii nagu varem ja söögist eemale hoidma. Ma tahan seda kõike teha, aga ma ei tea, miski takistab mind. Ma ei tea kas peaks psühiaatri poole põõrduma.
Ma kunagi käisin psühiaatri pool, ma ei näinud erilist tulemust. Isa ütles küll, et see võib hiljem kohale jõuda mulle, aga siia maani ma ei ole veel aru saanud.
Ma loodan, et te ei vaata mind kui mingit troppi, kes oma probleeme siin jagab.
Mul ei ole sõpru peale seda kui ma endale mehe sain ja rasedaks jäin. Mulle oli kõige tähtsam mees ja laps. Nüüd on kõik kas ära läinud kodukandist või lihtsalt ei ole enam sõprus suhteid (pole enam lihtsalt millestki rääkida). Kuna kõik alles noored inimesed, siis neile on alles tähtis pidu ja klubid, aga mina ei käi ilma meheta sellistes kohtades ja last ei ole ka kuskile jätta, seega pole pidusid mul ka.
Kui on kedagi kellel on ka muresid, siis oleks tore kui me saaksime neid koos jagada ja lahendada. Ma vajan hetkel tõsist tuge. Palun aidake mind. Olge mu jaoks olemas, rääkige minuga midagigi, siis ei tunne ma end nii ´üksikuna.