Kuupäev: 22. March 2013, kl 13.37
Niih, eilne pärastlõuna läks põnevaks, ehk liigagi. Igal juhul ärritusin väga tormiliselt ja sain tõsise šoki. Närvidega ei ole juba aastaid asjad päris korras ja enamasti on see seotud eneseusu ja enese väärtustamisega. Nimelt esitasin eile hetkeemotsiooni ajel tööl lahkumisavalduse.
Loomulikult kadus esimese hooga söögiisu, siis tõusis palavik ja järgnevad asjad läksid juba oma loomulikku rada. St kui esimesest ehmatusest üle sain, siis tuli tõsiseid loobumismõtteid ja kes-ma-arvan-end-üldse-olevat enesepiitsutusi.
Olen oma tööle väga pühendunud ja selle otsuse otsas olin juba mitu aega piinelnud. On asju, millega ma ei lepi, kannatan mõni aeg, aga lõplikult ei lepi ning üks nendest asjadest eile jälle juhtus. Kuna olin endale lubanud, et viimane kord läbi sõrmede vaadata oli eelmisel korral, siis seekord ajasin selja sirgu ja tegin lõpu.
Veidi rahunenuna hakkasin vaatama millegi magusa järele - lohutamiseks. Õnneks ei olnud kodus muud magusat kui vaid mandlid ja seemnesegud. Neid ma siis enesevihkajaliku järjekindlusega endale kaalusin ja alla kugistasin. Kaalusin küll ja jätsin numbreid meelde, aga KA päevikusse ei märkinud. Häbi oli. Hommikul lõin need ikkagi sisse ja nägin, et ületasin eilset päevast normi vaid 100 kalori ringis. Seegi hea.

Kaalusin ka end ja kaalu oli viimase ööpäevaga kadunud 700g. Müstika.
Täna tunnen end emotsionaalselt paremini, ka palavikku enam ei ole ja tegelen oma eilse mässu tagajärgede silumisega. Sain juba ka uue tööpakkumise ja seega väga tuleviku pärast ei muretse. Püüan hinges asju tasakaalustada (lein ju ikkagi) ja end valmis panna lähinädalatel tekkivateks võimalikeks tagasilöökideks eelmises töökohas.
Sõnaga, enesekindlus hakkab taastuma ja võin eduka kaalulangetamisega jätkata!