Tere duellitajad!
Eilsest õhtust saati teie kaalutabel ei avane ( ütleb, et Google Drive ei ava seda enam). Kas teil endil on sama probleem?
Väga keeruline on teie andmeid suurde tabelisse saada...

Lugupidamisega
Kaaluabi meeskond

----
www.kaaluabi.ee - Tervislik kehakaal. Teadlik toitumine. Terve inimene. Palju energiat

Piia37, sa tegid selle tabeli, kas sa tegeleks selle veaga?
Seal vist tuleb teavitada sellest veast.
Mina ka ei saa seda tabelit hetkel lahti.

Tere!
Jah, minul on sama probleem, et kaalutabel ei avane juba eilsest,
ja seetõttu ei saa oma kaalu ka sisestada!

[docs.google.com].
Kahjuks oli mingi ühine juurdepääs suletud.Ursull,võid selle taas üle teha,ku on soovi,ja kahjuks on kadunud kõigi kaalunumbrid viimasest kaaalumisest 17.jaanuar.Palun kõigil uuesti sisestada ,vabandan omapoolselt väga juhtunu pärast.

TABEL!!!

PALUN PANGE UUESTI OMA VIIMASE KAALUNUMBRI. MINGIL PÕHJUSEL ON GOOGLEDOC. SUUTNUD KAOTADA VIIMASEID ANDMEID. UUED TULIJAD ON KA TABELIST KADUNUD.

Varasemad tabelilingid kahjuks ei avane.

Roosaroos, tean seda tunnet, kui kodus olla ja külmkapp ahvatleb, päris raske on neid ahvatlusi vältida. Väga tubli oled igal juhul

Loodame, et tabeliga on nüüd korras.

´-300g ÕUDNE kui vaenavline värk... Nii ma ju jäängi oma 68kg unistama :/

parimat,
murjamikene

Vot ei teagi millest see tabelijama üldse tekkis? Aga korda saab siis kui kõik oma reedese kaalu ka sisse panevad.

Jestas mul hakkab laiskus peale tulema. Täna jäin lapsega koju, sest veidi köhis. Mõtlesin siis, et ohoo alustaks Jilliani trenniga kodus, et õhtul enne ujumist jõuab ehk veel jooksulindil käia ja siis otse ujumistrenni. Viitsisin ma jeee....
Räige uni oli ja keerasin lõunaaeg koos lapsega magama, ei mingit Jillianit. Õhtul kodus venitasin ka nii kaua, et jõudsin vaid ujumistrenni.
Kust leida motivatsiooni, ahh?

Eks see talvel nii olegi, et kuradi mõnus on koju jääda. No vähemalt jõudsid ujuma, seegi ju suur saavutus
Mina jõudsin ainult koeraga 20 minutiks välja. Täna oli nii palju ringi sõitmist, et koju jõudes tegin ainult söögi ja istutasin ennast diivanile lehti lugema.

Ursull, ega muud ei ole, kui lihtsalt automaatselt minna ja mitte mõelda. Kui juba mõte selle tassi tee ja pehme teki pale läheb, siis..

Motivatsiooni trenni teha ei ole väga, aga muidu hakkan juba sellisesse mõnusasse rutiini langema. No, et söön hommikul ja lõuna ajal ja õhtul ja niisama ei nosi enam koguaeg. Magu hakkab ka vist väiksemaks jääma, haha. Ei nõua enam süüa pidevalt. Nt täna peale õhtusööki oli mul alles 800 kalorit ja ma ei suutnud seda uskuda, sest mul polnud kõht isegi tühi mitte. Kaalu langetades ma üldiselt üritan niisama söömist vältida, aga 1200 kalorit võiks ikka täis saada. Muidugi lubasin endale siis paar tükki tumedat šokolaadi ja mõned datlid. Väike preemia

Me mehega oleme hakanud enne magama minekut voodis kõhulihaseid tegema. No nii 20 korraga, tühiasi. See ei väsita ega tundu kohustusena, aga kasuks ikka



Toimetatud 1 kord(a). Viimati siucra 20.01.2014 23.24.

Kuidas mina siia jõudsin:
Olen olnud alates puberteedist selline tugevam. 170 cm ja 65-69 kg. Mõistusega tean nüüd, et see ei ole paks. Kuna aga olin ikkagi teistest suurem, siis narriti mind tõsiselt. Siis lisandus kilosid ja kaalusin 75-78 kg ...ülikooli ajal pidu peo otsa ja alkohol, tulemuseks 86 kg Ülikooli lõpus kolisin tagasi Tallinna, hakkasin end jälgima, sain kokku oma mehega ning suutsin omal käel saavutada 78 kg. Siis jäin ma pidama sinna kaalu, kuid ei olnud rahul. Proovisin nägimist, erinevaid peast sõgedaid dieete, peale mida oli tunne, nagu näljahädalisel aga kaal kõikus vaid paari kilo kaupa. Leidsin end 2010 aasta Delfi lehel ja nägin Kaaluabi reklaami. Veebruaris võtsin kätte ja hakkasin kaloreid lugema. 68 kg saavutasin ma juuliks. Olin väga rahul ja õnnelik. Omast lollusest kogunes pea 1,5 aastaga kaal tagasi. Tegin 2012 aasta novembris endale aastase liitumise kaaluabiga, et 85 kg oli minu jaoks nutma panevalt palju .... ja umbes paari nädala pärast sain ma teada, et saame mehega lapsevanemateks. Jätsin selle kaaluteema, kus seda ja teist ning otsustasin keskenduda muule. Augustis sündis minu fantastiliselt võrratu ja hulluks ajav poeg. Raseduse lõpus kaalusin 93,8 kg, seega palju ma juurde ei võtnud (Jah nr on suur, kuid seal on juures 4,5 kilone beebi koos muu sina juurde kuuluvaga ). Peale sünnitust 1,5 nädalaga oli kaaluks 83,5 kg. Ning sinna jäin pidama. Taastumine sünnitusest ja kõik muu sinna juurde. Hakkasin vaikselt omal käel langetama ning kui olin saavutanud oma platookaalu 78,5 kg, siis rääkisime mehega ühel õhtul oma soovidest ja unistustest, siis otsustasime, et hakkame kaloreid lugema. Ehk olen tagasi Tagasi siin, kus mul õnnestus oma unistus saavutada aastaid tagasi Igavene numbrite virr-varr, kuid minu elus on paraku numbrid olulised, sest nii kui teen üleliigse ampsu kajastub see minu kehal....

Lubadust kõhulihaseid teha olen kenasti jälginud. Vahepeal olen mõne puhkepäeva ka vahele teinud, et lihas puhata saaks. Tore on progressi jälgida, sest alustades oli ikka tõsiseid raskusi selle harjutuse tegemisel

Aga jagaksin teiega oma lugu...
Väiksena olin ma normaalkaalus laps, kuid kui sain 6.aastaseks, hakkas mu kaal tõusma. Seda osaliselt tänu ühe vanaema erinevatele küpsetistele ja teise vanaema igapäevastele makaronide valmistamisele, mida sõin ketšupiga kui koolist koju jõudsin. Olen oma klassis valdavalt alati kõige suurem olnud (nii pikkuselt kui kaalult). Füüsilist tegevust oli ka vähe ja nii ma siis sõin ja paisusin.
Kuuendas klassis hakkas pihta varajane puberteet ja sellega kaasnesid kompleksid. Otsustasingi oma kohevusele lõpu teha. Hakkasin jalutamas käima (iga päev 6 km või siis mõnikord ka 12km). Sõin vähe ja vahepeal valetasin vanematele ning vanavanematele söömise kohta. Võtsin meeletult alla, nii et mul jäi ära menstruatsioon. Rääkisin sellest emale ja ta ütles mulle, et nii ei saa asi jätkuda, muidu ei pruugi ma kunagi lapsi saada. Hakkasin jälle rahulikumalt võtma ning kilod tulid tagasi. Edaspidisel perioodil käis mu kaal üles ning alla.
2010.aasta märtsis liitusin Kaaluabiga ning augustiks olin ma maha võtnud 20 kg (seda koos söömise ning raske treeninguga). Nägin tõeliselt hea välja! Hiljem tekkis mul püsisuhe ning mu kaal kasvas märgatavalt. Samuti ei märkinud ma Kaaluabisse enam toite nii usinalt kui varem.
Nüüd uuesti alustades olin ma peaaegu samas punktis, kust ma 2010.aastal alustasin. Kuna sel aastal on mul ees palju tähtsaid sündmusi, tahan ma jälle hea välja näha (ja mis kõige olulisem, tunda end oma kehas hästi)!!
Samas mõistan ma, et minu elu möödubki pidevas võitluses kaaluga ning enesekontrolli ei tohi ma hetkekski unustada.

Siit foorumist loodan ma leida abi ja toetust, sest alati tuleb ette ka raskemaid hetki ja murdumist (varasemalt ma nimelt ei ole osalenud ei blogides ega foorumites).
Üritan oma tegevusi ja mõtteid nii palju kajastada kui saan, sest ma olen tähele pannud, et see foorum liidab mind rohkem Kaaluabiga. Ma kohe ootan, millal saan jälle siia tulla teie postitusi lugema

Raudset närvi meile kõigile!

Kuulge, kui ma panen oma 17.01 kaalu, siis viskab ta mahavõetud kilode numbriks sellesama 89,7. Kus ma puusse panen?

Tegelintski vaata nüüd, kas sulle selline tabel meeldib

Nonii...ja mida me siin järeldada võime, miks me paksud oleme???
Hetkel jääb kõlama peamiselt üks ja sama põhjus: vanemad või vanavanemad rikkusid lapseeas isu ära! Lihtsalt toideti üle, suruti sööki peale ja nii kõik pekki läkski.
Eks ole ju ilus vaadata kui lapsel hea isu on ja sööb emme tehtud toitu, aga suht vale. Las ikka sööb nii palju, kui isu on, mitte et surume peale.

Kusjuures ma mäletan seda sundimist liigagi hästi. Koguaeg korrati, et vaata nüüd ennast, söö ometi. Sa oled nii väike, ei kasvagi suureks. Kõige jubedamad mälestused on lihast mis mulle kohe üldse ei maitsenud (seni ei armasta liha). Mäletan kuidas ma sõin ja see mind öökima ajas. Halva isuga ma ei olnud tegelikult, sõin kõike. Nt kala ja juurvilju armastasin väga.

Sandra72, mina proovin samuti foorumis aktiivne olla. Kui ma murduma peaks, siis oleks ilmselt teie kõigi ees natuke häbi peale kogu seda kaagutamist Niisama ära kaduda kaa enam ei julgeks

Mulle jääb veel silma see, et paljud on kooli ajal normaalses kaalus olnud ja neid on asjata narritud. Jube nõme käitumine.

Appel, kui enne suutsid, suudad jälle!

No jah. Minu teksti tuleb lugeda nii, et tõenäoliselt ei käi mu kiiksud pea ühegi teise inimese kohta .

Ka mina olen lapsest peale olnud kõige pisem ja kõige kergem tirts oma klassis (tegelt oli minusuguseid, st samade kiiksudega... mida allpool lugeda saate, klassis tervelt 4). Niisugune olin ma keska lõpetamiseni välja. No teadagi - ma tegin iga päev trenni ka... minimaalselt 2h ja tavaliselt hoopis 3-4h. Söömine oli ka suht kontrollitud... treenerite ja koduste poolt. Või no õigem on öelda, et polnud aega end lolliks süüa. Vanaema oleks söötnud küll. Ma arvan, et kaalusin lõpuni 50kg ringis - ja kindlasti alla... mitte üle. Olen 170cm pikk! Ütlen ausalt - sinna ma praegu jõuda ei taha .

Siis tulin ülikooli ja sain üsna kiirelt 3 last. Enne esimest rasedust kaalusin 55kg (olin JUBE paks - ausalt... nii ma arvasin). Peale esimest last võtsin kiirelt normaalkaalu tagasi (rasedus lepitas ming natuke ka kaaluga...). Vast võtsin siis 57 peale. Siis mees ütles, et aitab langetamisest... ma tahan naist mitte jälle plikat. No nii oligi aga trenni tegin enda jaoks edasi. 1,7a pärast tuli teine laps - siis ma ei võtnud juurdegi korralikult. Ma ei tea, kas ma miskit üldse 80kg kanti kaalusin lõpuks... ilmselt mitte? Laps oli ka pisike. Peale rasedust olin taas kiirelt 57 juures. Ise olin rahul. Kolmanda lapse saamisega (taas 1,7a vahet) käis kokku baka ja magistri lõpetamine. See pani paugu - uskumatu aga jõudsin kahe aastaga tubli 100kg välja. Aga ma mäletan, et see pakkus mulle päris nalja... kas saan kaalule 100 kätte või ei saa. Praegu ma vastust ei teagi, sest kardsin, et kaal ütleb "Tulge ühe kaupa!". Ta ütles seda veel pikka aega pärast langetamise algust veel... Vot kaalule ma võisin minna, aga peeglitest ja fotokatest käisin kauge kaarega mööda. Mul on paar konverentil tehtud pilti ainult sellest ajast . Sõin muidugi igasugu jama sisse (praegu tahan ka süüa - hirmsasti... nt ühe hamburgeri sööks ära praegu ) - sokolaadi, krõpsu jne... kõike, mis aitas ööesl tööd kribada . Kaal tuli ja tuli - üldse ei hiilinud muide - ründas igast kandist ja iga ilmaga. Hirmus oli küll - riided olid koledad, enesetunne oli halb, teha ei jaksanud midagi, selg ja põlved valutasid (no need valutavad ilmelt lapsepõlve tõttu nii kui nii kohe kui ma trenni ei tee). Mäletan, et Vanemuise mäest üles rattaga ei saanud .

Paraku on nii, et mina tean lapsepõlvest saati - trenni ma võin teha... see mu kaalu korras ei hoia. Söömist võin kaloritega kontrollida... see ei aita. Ma lihtsalt ei saa osasid toite üldse süüa - saiad, leivad, makaronid, liiast kartulit, õunu, mandariine. Ilmselt said kõik aru, et süsivesikud on tegelikult mulle suures osas liiast. Mu treener ütles kunagi "kaks saia annab kaalul juurde neli kilo ". Eks ta nii ole ka kahjuks, No olgu öeldud - ma tegin iluvõimlemist ja tean seetõttu enda toitumise ja kaalu koha nii mõndagi.

Praegu tahaks jõuda alla 70. Sinna on ainult 5kg sammuda . No eriti ilus oleks 65kg... aga pole ka viga, kui 69ni saan . Mees endiselt plikat oma kõrvale ei taha... ja pealegi olen oma vanuseda juba 35aasta ligi. No natuke rohkem kaalu võiks ju olla kui keska ajal. Samas ütlen ausalt, et trenni teen nüüd jälle pea igapäevaselt, sest kaal lubab (1-2vaba päeva vahest nädalas ikka teen). Ega ma muidu olla ei saa ka - lihased oma olemuse kaotavad, hakkan logisema ja olemine läheb väga halvaks...

Miks ma üldse veel -10kg unistan? Mind lihtsalt teeb number õnnelikuks - see kiiks on mulle lihtsalt lapsepõlvest treenerite poolt sisse süstitud. Täitsa tobe, aga nii on. Leidke maailmas üks iluvõimleja, kes ei tea peast, mis ta söönud nädalas on... või et ta ei teaks peast oma kaalu nii välisriietega kui trenniriietega . No vot - kaal kaaluks, aga kui peegel mõraneb, on ikka jube küll .

Tubli kes lõpuni luges
murjamikene

murjamike lahe lugemine Tundub, et sul on gluteeni talumatus kogu selle jutu peale Nagu enamikel paksudel.

Ohh jah....miks need kilod nii raskelt minema on? Eks neid oleme ju hoole ja armastusega kogunud ka ja veel aastaid, kui mitte aastakümneid.

Minul täna mehega 20 aastat kohtumisest ja ta viib mind õhtust sööma Tai restorani, et sellega veidi Taid lähemale mulle tuua, kuna ma juba nii mitu aastat sinna sõita tahan ja ehk sel aastal see ka õnnestub. Mulle see valik sobib. Kõik vürtsikas paneb ainevahetuse kiiremini tööle ja idamaised toidud on ju niii nämmad....
Pean siis hoidma päeval end söögiga rohkem tagasi :p

Mina olen alati suure kondiga olnud ja ka mina olin iga suvi vanaema juues,kes toitis ääärest ääreni täis,ja mäletan isegi neid sõnu kui ma juba isegi arvasin ,et paks olen ,ja uskuge,seda,ma olin(linnas ei tahetud minuga seepärast mängidagi,kutsuti teerulliks ja paksmaoks),öeldi vaid,et paks laps ,ilus laps,muhe naeratus näol.Tore küll,aga sügiseti kooli minnes olin ALATI kõige paksem ja kogukam laps,koolivorm vaevu mahtus selga,ühtegi vahvat sõpra polnud ,sest olin liiga paks kõigi jaoks,mind ainult narriti ja 1 poiss laus kiusas mind füüsiliselt ,nii et õppisin isa käest mõned enesekaitse viisid ja kasutasin koolis seda poisi peal.Tulemusena juhtus aga nii,et poiss murdis jala.Aga seesama poiss oli nö. klASSI KÕVA TEGIJA.Koolis tekkisid sellest küll probleemid,kuid jäin õigeks,kuna tegemist oli enesekaitsega.Sain vähemalt füüsilisest kiusamisest lahti,narriti aga veel aastaid,kuni hakkasin ka teistele sõnadega vastu,siis asi väheke vaibus.Mõne aasta pärast ütlesid vanemad,et ära muretse,küll sa välja kasvad,et see tuleb murdeeast jne.No mida veel.Olin ka väga hõivatud inimene,kool,koorid,tantsu ja aeroobika trennid.Need olid abiks,sest polnud juures inimesi,kes oleks järjepidevalt sundinud sööma.Mäletan,et olin 12 aastaselt 63 kilo raske ja kooli lõpus üle 73,ehk siis suutsin enda jaoks normaliseerida mingiks ajaks kaalu.Umes 20-selt olin taas nagu mägi,üle 80 kilo,mõne aasta pärast aga libastusin väga kõvasti teelt ja sellega tulenes ka ülikõva kaalulangus,olin korra isegi 66 kilo,aga ka sellega polnud juba rahul(kaal minu jaoks siis juba väike),mul polnud lihtsalt tol ajal süüa,ning oli kord,kus polnud süüa näinud 3 päeva(1 päev siiski sõin popcorni ja ketshupit,sest muud polnud ja võimalusi ka polnud),lubasin endale,et ei tunne enam eales nälga.Leides õige tee,hakkas kaal robinal kasvama,ka suitsetasin tol ajal.Raseduse alguses oli kaal 83 kilo,kohe kui teada sin ,et lapseootel,jätsin pahe loomulikult maha,kasvas laps,kasvas kaal,raseduse viimastel päevadel oli kaal juba 100,aga paari päevaga võtsin veel enne sünnitust maha 2.5 kilo,kuna sünnitus oli väga raske ja laps kriitilises seisu,kuna aeg kõvasti üle,keisrilõige.Pärast sündi pühendusin vaid lapsele ja unustasin end päris ära,ise ei söönud peaaegu üldse.Õnnestus ka saavutada mingi 85 kilo tagasi,paraku ka suitsetasin taas.Nüüdseks ei suitseta juba üle 2 aasta ja kaal kasvas ka seepärast.Olen läbi teinud erinevad dieedid,(kõik toidud kirjutasin üles toidupäevikusse)Dr.Trofimova paastulaagri kodustes oludes,perearsti poolt ettenäidetega elanud,kuid abi polnud kauaks.Kaal olnud üle 100 kilo juba rohkem kui 2 aastat ja alles siin(olles 37.aastane), tunnen ma end iga päev järjest kindlamana koos teistega ehk teiega,sest leian,et nö. inimväes peitub jõud.
Aitäh teile ja meile,et me oleme leidnud koha kus jagada muresid ning rõõme.
Jõudu meile!

Piia37, vaikselt, vaikselt sammude haaval tuleb minna. See on raske ja mingi hetk võib kaduda motivatsioon, kuid eesmärk on oluline. Silmas tuleb pidada, et kokku annavad ka pisikesed miinused suure numbri!
Ja teate...ajasin eile endale selga ballikleidi, mis ema mulle tegi, kui ma olin 17. Minu üllatus oli suur, kui lukk tagant sups kinni libises 11 aastat hiljem Ja sellest innustust saades libistasin oma motivatsioonikleidi ka selga ja ....wow, sellegi lukk libises kinni. Vaja veel oma 4-5 kg alla võtta selle jaoks,sest ei istu hästi seljas, kuid läks selga ja see on põhiline Nii äge

Hei!
Minu lugu ja paksuks olemise põhjus:

Olin noore neiuna nagu õlekõrs, pikk (174cm) ja jube kõhna (umbes 60kg). Võisin süüa kõike ja kaaluprobleem oli täiesti ulme minu jaoks. Peale esimese lapse sündi juba kahe nädala pärast sain panna jalga teksad mis olid mulle parajad enne rasedust!! Kõik oli tippentoppen! Ka peale teist last suutsin tagasi saada oma algkaalu, nii umbes 60kg. Äia käest sain alati pragada, et olen nii peenike et kaks korda peab ennem vaatama mind kui märgata
Ja ilmselt siis muutus minu jaoks kõik kui vahetasime elukohta väikelinnast Tartusse, elutempo kiirem ja hakkasin tööl käima autoga.......Kui paljud naised saavad ülekilod lastega siis mina sain autoga..... Trenni minekust loobumiseks oli mul alati vähemalt 120 põhjust kuni ühel heal päeval mu tütar (selleks ajaks juba 20 aastane) lihtsalt võttis mu korralikult läbi, nutsin ta käes ja läksin trenni Olen siiani talle selle peapesu eest tänulik. Aga no kaaluprobleemid sellega veel läbi ei saanud see sinder lihtsalt ei tahtnud alaneda.....trenniga või trennita.....jõudsin isegi oma murega toitumisspetsialisti juurde kes osutus vabsee tühmaks, arvestas välja et mu päevane kaloraaz on 3000kcal aga minu vanuses et alla võtta peaks iga päev tegema vähemalt 3 tundi trenni.....tere hommikust, ennem olen paks kui hakkan 3000kcal päevas sööma
Ilmselt minu puhul tuleb tõesti mängu faktor-geenid-sest mu isapoolses suguvõsas pole mitte ühtegi kõhna inimest. Aga ma jätkan oma võitlust, saagu mis saab

Kardan kaalul ülehomme näha kõva plussi......pühapäeva veetsin sooja teki all laiseldes, mille juurde käisid ka küpsised ja kommid, nüüd terve kilo juures, kusjuures ma ei söönud neid kilo jagu, keha korjas kusagilt midagi veel lisaks

Minu suureks vaenlaseks kaalualandamisel on mu hobi.....kuulun nimelt Tartu Rock korvpallimeeskonna fännklubisse, palju ühisüritusi, välissõite, tasuta siider ja õlu Saku Õlletehase poolt.....kohati olen nõrk sellele kõigele EI ütlema, nii oli ka eile....

Aga elama peab ka!!!

Ülehomme tõehetk kui hästi nädala ära elanud oleme

Aitüma Ursull parandatud andmete eest- mitte, et mul selle 89,7 mahavõetud kilo vastu midagi oleks

Hahaaaa....see 3000kcal päevas on ju päevahuumor!!! See tegi mu tuju heaks, kuigi hommikust saati nii šittttt olnud, et juba libastusin ja sõin ühe saiakese ära.

Ma saaks aru, kui ta ütleb 2000kcal ja veidi peale ja kui alla tahad saada siis igaljuhul võta kohe -500kcal vähemaks.

ursull, see oligi eriti jabur, et kuulsin seda toitumisnõustaja käest!!! Kordusvisiidile ma otsustasin mitte minna sest sain seda HEAD nõu raha eest, mitte tasuta

ja mul on täna nii jäme olla..... ehmatan kõiki ilmselt reedel ära, tunne on nagu oleks +5kg lisandunud......nuuuuuux

Teil ilmselt läheb paremini

Helikesekene!
Reedeni ju veel aega ja Jaanipäevani ka,ära alla anna,kõik pole kadunud nagu ka meie(pole kadunud).Kõigil tuleb libastumisi ette,ole üle,ole meiega!

Õnneks ma pole üldsegi mitte alla andnud, õhtul ootab mind sõudespinning eesmärgiga 10km sõuda. Lihtsalt eriti jäme olemine on täna

Pean tõestama endale, et suudan toime tulla selle rasvaga

Mina olen võimeline sööma 3000 sisse nagu koliseb - ja nii pikka aeg järjest... probleemitult

Vau,kas see põlvedele ei hakka,sõudespinning?

Nii huvitav on neid erinevaid paksuks minemise lugusid lugeda.

Kes viitsisid vaevaks võtta nii pikad lood kirja panna, neil on kaalu langetamisega ilmselt tõsi taga

Sõudespinn vist pidi väga hea kaalulangusega treening olema.

Äkki jagate nõu, mis treeningud on teil aidanud hästi kaalu langetada ehk siis kiirelt ja tõhusalt?

Minul hakkas kaal siis kiiremini liikuma kui hakkasin jooksma, ehk siis viimase lapsega saadud beebikilod sain just jooksuga maha.

Mulle nt sobis vesiaeroobika. Ma ei tea kui kiirelt ma vormi sain, aga keha oli väga kena ja proportsioonis ja tulemus püsis päris pikalt. Käisin erinevate treenerite juures. Väike väsimus peal oli, siis läksin natuke lebomasse trenni Vees hulpimine mulle sobib väga, jube rahustav.

Ma arvan, et oma mõju oli ka sellel, et igale poole rattaga sõitsin või kõndisin. Ekstra trenni ei teinud, lihtsalt punktist a punkti b variant. Ma arvan, et olin mõned nädalad ringi vändanud ja kui ükskord Tartus ilma väsimata Riiamäe tippu jõudsin, siis oli küll uhke tunne.

Mis trenniga te üldse tegelete?

Ma väntan nüüd toas, keerutan hularõngast, käin metsas müttamas ja ülakehale teen mingi kummiga (ma ei tea selle õiget nime) harjutusi. Ja no mu õhtused kõhulihased

Äkki keegi oskab soovitada, mida ise kodus veel teha võiks?