Ursull, siis ju viimane aeg seda ülilihtsat õunakooki teha
Ma just vastupidi viimasel ajal küpsetan palju. Kahjuks. Lapsi kaa pole, kes koogi ära sööks

õunu njeetu, ei saa teha
Aga just tulin poest ja otsustasin, et teen suvikõrvitsakeeksi :p Näis mis välja tuleb. Mees juba kommenteeris, et mis sa hakkad SAIA tegema või? See ju lausa tabusõna meie peres. Jestas, kuidas see minus stressi tekitab.

Issand, Ursull, lastele söödad ka saia või? Kuidas keeks maitses?

Ma olen punasest seekord nii paistes, et õudne. Hommikul ei saanud maast kaa lahti. Praegu on selline väsimus ja kotid silmade all. Homseks midagi head loota pole

No ei jõudnud ikkagit küpsetamiseni.
Eile lõpuks suutsin välja vedida oma õmblusmasina. Mingi hull kuhi oli talvest saati tekkinud riietest, mida oli vaja parandada. Mõne hilbu parandasin ära ja siis otsustasin hoopis õmblema hakata seega parandamist on veel korralikult.
Ammu oli mõte tütrele oma vanadest t-särkidest talle mõni tuunika/kleit teha. Ehk siis särgid, mis on mulle laiaks jäänud ja sellised lõbusad, et annab mingi toreda kleidikese 4 aastasele kokku kompunnida. Eile siis õmblesingi ühe sellise kleidi talle (infoks öeldud, et pole eriline õmbleja. nii palju kui palju kunagi ema õpetas u. 20 a tagasi) ja alustatud sai ka ühe selliku õmblemisega. Täitsa toredad said. Paras selliste uus-vana asjadega tal lasteaias käia.
Kaaluga on see asi, et see mul ikka tõuseb just siis kui peaks need viljakad päevad olema. Enne päevi tõuseb ka, aga üldjuhul mitte nii jõhkralt kui nende viljakate päevadega. Hetkel ei julge siin sõna võtta, homme ju kaalumine, kõik võib veel muutuda

Hei-hei!
Kas keegi ühineb minuga veel ja on siin ehk kuni uue aastani välja,sest vaatasin just tabelit ning märkasin,et jäänud vaid 4 kaalumist,eneselegi märkamatult on suvi läbi saamas ning meie viimane selle tabeli kaalumine ju 12.september.
Mina lähen edasi niikuinii,lihtsam oleks,kui keegi veel kampa lööks

Piia37, mina sitsin siin niikaua kuni ma saan normaalkaalu! Ega ma mütsiga lööma ei tulnud. Nii pikk tee käidud, pool umbes veel jäänud. Kui ideaalkaal ees, siis olen ka edasi, juba sellepärast et kaalu hoida ja kui veel teie näol toredad kaaslased ja tugi ka olemas, siis ikka hea lobamas käi

Tänud!
Meil siin ikka hea tiim koos,super

Sügisel veedan kodus vähem aega ja igasuguseid pidustusi on kaa vähem. Niiet vähem ahvatlusi, seega jätkan kaa kindlasti. Sel korral siis loodan, et jõuludeks olen sale Vaatame mis siin veel suve viimased kolm nädalat ette võtta suudan

Väga hea,nüüd on meid juba 3,on siin veel kedagi edasirühkijatest kuni uue aastani?
Siis oleme juba pringid hirved,nagu Ursull kunagi tavatses öelda.
Päris piitspeenikeseks ei tahagi saada,aga ikka tuliseks rabakanaks küll.

Ohoo, kes SpordiID's 7 päeva võistluses on hetkel 3-5 kohal Kõik järjest!

Tubli. Leidsid motivatsiooni üles jälle? Ma teen paar päeva pausi. Ma olen kusagilt palaviku koos kurguvaluga üles korjanud. Aga saavad punased läbi ja haigus kaa ja siis uue hooga rassin edasi

Noh motivatsiooniga on nii ja naa. Kui seljavalud, mis liiguvad jalgadesse ja sealt terava valusööstuga tuharalihasesse, siis mott on kerge kaduma.
Olen nüüd siin nädalajagu oma seljalihaseid treeninud ja tuharalihaseid venitanud.
Täna esimest korda üle pika aja tundsin, et jaksan joosta. Jalad ei tundunud enam nii rasked, kuigi esimesed 3km olid küll selline hirmu all jooksmine, et kas saan valu osaks või ei. Viimati kui selline terav valusööst oli jooksurajal olin nutuäärel ja korduvalt pidin jooksu katkestama ja kõndisin.
Ju siis mu lihaste venitamised ja ka massaaž hakkab mõjuma + hakkasin magneesiumit sööma.
Poolmaratonile on jäänud ju vaid 3 nädalat aega. Kerge paanika hakkab juba tekkima.
Keegi veel on SEB jooksule minemas?
siucra, saadan sulle terviseid!

Tänud, Ursull, võtan tervised vastu

Mina vist oleks pidanud eelmisel nädalal oma keha rohkem kuulama ja väsimusega mitte ratta selga istuma. Metsa seenele oleks kaa pidanud minemata jätma, sest ma tundsin, et jõudu üldse pole. Aga näed ikka oli vaja ronida ja tulemuseks siis ilmselt haigus.

Kaalu ei tahtnud väga siia sistedadagi. Ma vist ei tohi rohkem kooki küpsetada ja süüa

See on ainult mõte, aga kui me septembris jätkame, siis teeme uue teema kaa? Võib-olla liitub meiega niimoodi rohkem värsket verd ja tuuakse motivatsiooni kaa juurde?

Nõus! Teeme jah siis uue teema ja uue tabeli ka.
Ideid pealkirja osas? Pringid hirved?

Noh minu kaal täna oli endalegi veidi üllatuslik, teada oli, et see veidi peaks langema, sest üle nädala ju see mul tõuseb , aga et nii palju... väga hea!
Järgmine nädal siis on oodata tõusu, aga tegelt ei tohiks nii mõelda vaid pigem ikka positiivselt ja vaimusilmas end ikka saledana nägema, küll siis kilod ka kaovad.

See haiguste periood on ikka vastik. Igalpool juba inimesed tatised või kurgud valusad. Kütma pole veel hakatud, kõik siin tööl külmetavad, pole ka ime kui haigused kohe kohal. Üritan siin end hoida ja ikka oma keha kuulata, kui vajab puhkust siis puhkan.

Ma olen nüüd veidi eemal olnud, kuna väga kiired ajad olid: külalised Eestist, enda sünnipäev ja poja kooliminek. Elu hakkab vaikselt rutiinsemaks muutuma ja saab siin ka paremini silma peal hoida. Tänane kaal oli kuidagi tõusnud, kuigi terve nädala oli eelmise nädala reedeses kaalus. Ele käisin isegi pikemal jooksuringil (10 km). Väga mõnus oli, pikemalt nüüd isegi lihtsam joosta, kui kunagi lühikest maad oli. Paistab, et vorm on juba päris hea. Poolmaratoni veel joosta ei julge, kuid küll ma sinna ka kunagi jõuan. Kahjuks ei saa ju ka SEB jooksule tulla
Ma tahan ka kindlasti jätkata. Väga kenasti olen saavutanud oma varasema kaalu, kuid veidi oleks veel ideaalini minna. Hetkel tundub, et tegelen säilitamisega. Ei hakka ka punnitama, kui tuleb uus hoog peale, küll ma siis ka jälle kaalu langetama hakkan. Nüüd on vähemalt tuleviku jaoks usk tagasi, et on võimalik kaalust alla võtta ja mitte üldse nii raskelt, kui tunduda võib.

Pringid hirved nimeks jah

Wow, Ursull. Nii palju läinud. Ma proovin järgmiseks nädalaks siis sellist hüpet Juba alustasingi ja läksin väikesele rahulikule jalutuskäigule, et värsket õhku saada natuke.
Uut tabelit tahaks ikka paar kilo kergemana alustada

siucra, sa vaata palju mul eelmine nädal juurde tuli, siis ei ole midagi WOW!
Ma õnnejunn, kui suudaks selle tabeli lõpetada vähemalt samas kaalus, mis alustasin

Mul sama teema, et saaks selle tabeli algkaalugi kätte, hetkel olen plussis.
Nu nii, ma siis tegin seda õunakooki. Ajasin emale ka kogitegemise isu peale. Me skype teel küpsetasime ja nüüd siis skype vahendusel sööme ka Väga mõnus, õhuline ja kerge kook ning lihtne teha. Enamasti kõik need komponendid kodus ka olemas.

Mul kaa sama teema Kui 3 nädalaga tabeli algse kaalu saaksin, siis vist hüppaks rõõmust nädalaid. 3 nädalaga miinus 3 kilo tuleks ainult siis, kui mingit räiget dieeti järgiks ja nälgiks vist, aga see pole minu teema.

Mul on jälle kiusatus seda kooki teha. Ja nii lihtsalt need kilod kogunesid..

Ma vist ei tunnegi end väga kurvana, et kooke ei tee. Pole ju nii ammu teinud ja enam ei tule kiusatust ka peale. Mees on mind "saia" tegemisest välja koolitanud. Aga mäletan küll seda tunnet, et ilgelt tahtsin kooki teha, aga kasulik see mu kehale ei olnud.
Kunagi kindlasti hakkan tegema. Juba see nv pidin ju tegema, aga poeg ei saanud sõjaväest koju siis seekord ei tee, sest muidu söön ise mõne tüki rohkem :p Pole seda liigset ahvatlust vaja ma leian ka nüüüüüd!

Ma otsustasin, et teen kooki ainult siis, kui külalised tulevad. Ise söön tüki ja kui midagi üle jääb, siis pakin neile kaasa
Mees päris tihti palub, et ma kooki küpsetaks. Tal muidugi probleemi pole, sööb mis iganes ja ikka on sale.

Kuidas teie lähedased teie kaalulangetamisse suhtuvad? Toetavad teid või suruvad uut portsu toitu ette? Või üritate hoopis kõik koos kaalust alla saada?

Mu mees toetab mind ja arvab, et natuke pekki kõhu ümbert võiks küll maha saada (ta ütleb seda muidugi ainult siis, kui ma talt selle välja pinnin), aga kuna tal ise midagi kaotada pole vaja, siis vahepeal ta ei saa aru, kui ma kõiki asju kaalun. Vahepeal ta üldse ei mõtle ja lausa soovitab, et kuule läheks sööma või ostaks midagi magusat jne. Kusagil linnas tühja kõhuga on sellistele asjadele päris raske ei öelda. Ilmselt oleks lihtsam, kui mees kaa kaalust alla tahaks võtta, sest siis ei oleks mul kodus mitte ühtegi ahvatlust.
Enamus perest ja tuttavatest ei teagi tegelikult, et üritan kaalust alla saada. Mainitud on küll, et oooo sa oled alla võtnud, aga sinna ma selle jutu ka jätan. Külla minnes ja pidupäevadel luban endale sööki ja jooki tunde järgi.
Tegelikult ma lihtsalt ei viitsi seda kaalu teemat arutada, sest kodus meest ma tüütan sellega nagunii iga päev Eriti ei viitsi ma seda arutada inimestega, kes asjadest midagi ei tea ja kes aru ei saa kui raske see tegelikult on.
Oma emale ei ütle ma kohe kindlasti midagi, sest alguses oleks ta solvunud, et ma ta toitu ei söö ja siis ta üritaks enda meelest tervislikke (tegelikkuses veel rasvasemaid) toite teha.
Ja nagu ikka oleks mõned inimesed lihtsalt kadedad või mis iganes ja üritavad sind sööma meelitada jutuga, et nooo kuule mis see üks tükk kooki ikka teeb. Mõnel on vist kellegi teisega koos kooki näost sisse ajades vähem süümekaid Mäletan, et kunagi suitsetamist maha jättes oli sama lugu.
Sellepärast meeldibki mulle siin käia, sest meil kõikidel juhtub sarnaseid asju (a la ühest koogitükist sai kaks jne). Kui keegi midagi siia kirjutab, siis noogutan teadvalt ja saan aru ja mõtlen, et oi kui tore, et ma ise hetkel nii tubli oled olnud.. ja järgmisel päeval tulen kirjutan ise veel suurema hala kokku, sest kõik läks jälle nihu

Siucra,kuidas tervis on?
Mulle meeldib see mõte,pringid hirved jõuludeks.
Muide,Siucra,mis puudutab teiset suhtumist kõigesse sellesse,siis minu ämm ka algul solvus,kui jätsn tema toidust midagi puutumata,mõnda aega isegi külastasime teda vähem,siis ta mainis solvunult,et näed,tema ei tea,mida süüa teha,sest ma ei söövat ju midagi.Aga kui mööda said esimesed kuud ja ta nägi,kui palju sellega kaasnevalt olin ma alla saanud,tema jutt ja suhtumine tegid täiesti täispöörde.Veel praegu ütleb ja juba ilma kadeduseta,kui tubli ma olen olnud ja nii palju maha võtnud ning veel enam,seda ka säilitanud.
Ma imestan,kui tublid teie kõik olete,etmagusale olete selja pööranud.Mina ei saa ilma selleta ja muidugi pähklid...kui neid ka ei sööks,siis tunnen end lihtsalt väsinuna,just magus ja pähklid annavad mulle tervise ja jõu.
Muide,hakkasin tänasest jälle toitumist ning liikumist kirja panema,loodan,et suudan ehk alguses kasvõi nädalgi üles märkida,muutsin ka oma kalori vajadust.No eks näis,mis saab siis,juba tulevasel reedel,samuti muutsin tabelis ,kus minu all toimub mingi virr-varr,oma hetkelist soovitud 12.sept.-ks ideaalkaalu,ehk saan selle näidu kätte.
Ja tore,et Roosaroos leidis ka meie jaoks aega.Küpsetamisest ei taha ma loobuda,olen hakanud lihtsalt uusi, vähema kalorsusega toitu küpsetamiseks katsetama.

Käin ringi nagu zombi. Loeks raamatut, aga keskenduda üldse ei suuda. Istungi siin ja loen foorumit, sest telekast kaa midagi ei tule. Muu jaoks lihtsalt pole jõudu. Õnneks sel korral on kurguvalu leebem, kui tavaliselt, niiet ma ei kurda Valus kurk ongi haige olemise juures kõige õudsam.

Tore, et su ämma suhtumine muutus. Peabki vist end enne tõestama ja siis saavad inimesed aru, et see üks koogitükk võib kurja teha küll.

Mina tegelikult pole kaa magusast täiesti loobunud. Üritan mõistuse piires lihtsalt, aga alati ei õnnestu. Kui mu kaal samal ajal ikka langeb, siis ma ei näe magusa söömises probleemi.

Noh tegelt keda ma petan kui kooke ei tee. See ei tähenda ju seda, et ma neid ei osta Muidugi ei osta ma neid tihti, aga kui vahest ikka ilge koogi isu on siis mingi väikse karbi ikka koju ostan, siis tean, et sellest karbist vaid väike osa kuulub mulle.

Mees ei pea kaalu absull jälgima, see selline kilu, et paras harjavarrega peitust mängida. Aga noh tema meil see-eest kõige suurem kaalujälgija Muidugi jälgib ta minu kaalu ka väga rangelt, aga varasemaga erinevus on selles, et ta enam ei ütle välja kui midagi ei meeldi. Vanasti ütles välja päris julmalt, aga see tekitas minus vaid vastupidise reaktsiooni, et mine õige p*** mis see sinu asi on ja käsi automaatselt sirutus magusa järele. Isegi ämm üritas aastaid tagasi kuidagi ääriveeri pidevalt mulle mõista anda, et pean alla võtma. Ühesõnaga see oli selline ebameeldiv terror. Usun, et sellest mul mees kergelt ära keeraski ja hakkas ise hoopis kaalu jälgima, et näidata eeskuju, et kõik on võimalik. Kui varem see 185cm mees kaalus max 79-80kg, siis mingi aasta tagasi tegi siin enda peal katseid ja tõmbas 67kg peale!!! Olin nii kuri ta peale. Nägi nagu maksahaige välja. Hetkel ta nii 73kg ringis, aga minumeelest võiks ta lõtva 10kg raskem olla, näeks ponksim välja, eriti suure minu kõrval Teen talle siin pidevalt selgitustööd, et selleks, et kaalu juurde võtta ei pea ebatervislikult toituma. Saab ka tervislikult toitudes ja trenni tehes oma füüsist voolida.
Nüüd kus ma juba teist aastat siin Kaaluabiga kaalu jälgin ja ampse kirja panen on hakanud mees rohkem mind positiivsemalt innustama. Tema arvates olen ma juba muidugi segane, et jooksen selliseid distantse (mis minumeelest on täiesti keskmised). Ta ise jooksis ka kunagi, aga üle 10km never ei vinnanud. Nüüd kui 4km ära jookseb on suremas.
Aga sellist asja küll meil ei ole, et keegi hullult kusagil oma sööki peale suruks. Kõik aktsepteerivad seda, et söön mida tahan ja kui ei taha siis ei söö.
Ämmast olen ka juba saledam ja päris mitu korda on ka ämm kiitnud mu saledamat keha ja torkinud nüüd oma tütart (kes ennem oli hullult peenike) pärast lapse sünnitamist, et see võtaks end kokku ja ei laseks end käest. Ainuke kes vahest kommenteerib, et tema toitu ei sööda on mehe vanaema, et kokka ei austata, mille peale ma alati ütlen "selline mats ma olen jah!"
Sõbrad väga toetavad minu pingutusi ja tööl saan väga tihti komplimente, et kle sa oled jälle alla võtnud. Parimate kolleegidega oleme isegi kokku leppinud, et kui saan 76kg kätte, siis teeme mingi stiiliürituse. Laseme stilistil meid ägedalt riidesse panna, meikida, fotograaf jne.
Ühesõnaga toetus on mul olemas. Kes kadedad need on lihtsalt vait ja hoiduvad sellest teemast. Aga ega ma kellelegi seda teemat peale ei surugi. Kõik kes tahavad, hakkavad ikka ise rääkima minuga sellel teemalt. Ju siis näevad, et mul miskit teoksil

Ursull ma nii naersin, kui seda juttu lugesin Aga tore kuulda, et toetus taga on ja keegi sööki ette ei suru.

Mul endiselt tatti lendab, aga iga päev olen väikese pingutuse teinud ja välja läinud ja rahulikult paar km ikka kõndinud. Jube on niimoodi toas passida.. Mul hakkab päris igav juba.

Söömise olen vist nüüd joonele saanud ja kaal hakkas kaa kohe langema. Selle üle võib ainult rõõmustada ja nüüd jään reedet ootama

Te ei kujuta ette kui emotisonaalne ma olen. Ma hakkasin eile nutma kadedusest kui nägin ühte jooksmas! Appii... Nii tahaks ka vanat viisi jätkata , joosta 14 km kui tuju või kui tuju pole siis 7 km... Nüüd pean tegema kõike enesetunde järgi ja aina halvemaks see enesetunne läheb, juba emotiosnaalselt on nii vastik olla...

Anett, raseduse juures oli JUST see emotsionaalne osa kõige ägedam! Loodus teeb sinuga lihtsalt looduskatseid ja sa oled võimetu sealjuures.
Ma ulgusin ikka igal sammul ja lambist mingil hetkel võisin elukuri olla.
Lõpuks ometi saab lahinal nutta iga asja peale, ilma et pean varjama, et olen labiilik
Ma olen jumalast kerge pisardaja. Ma suudan mingite napakate Disney koguperefilmide aeg ka tönnama hakata kui on see nn "awwww" moment.
Rasedana vaatasin "Sind Otsides" saadet ja tönnasin praktiliselt esimesest minutis peale ja saate lõpus võisin nii lohutamatult patja ulguda, et mees mitu korda ütles, et ta keelab mul seda vaadata
Nii, et Anett ära hala vaid ulu! :p

Mina võtsin nüüd ennast ka käsile ja hakkasin eilsest toite ülesmärkima. Ega muu minu puhul ei aita, kui asjad peavad ikka allamäge minema hakkama. Hetkel on ikka jube raske ennast toidust eemale hoida. Esimese päeva õhtul, kui ennast käsile võtan on alati kõige raskem, homme peaks juba lihtsam olema. Aga paistab, et selle kirja kirjutamine siin ka juba aitab ja ma ei tahagi praegu midagi näksida
Mul peaks septembris kaaluabi aastane "leping" läbi saama. Kas nende soodlupongi ei ole kuskilt võimalik saada. Eelmine aasta regisreerusin täissummaga aastaks ära ja siis avastasin, et soodukaga sai ka
Ma hakkasin rohkem küpsetama, kui lastega koduseks jäin. Iga kuu beebi sünnal proovsin mõnda uut retsepti. Asi viis lõpuks selleni välja, et hakkasin teistelegi tellimuse peale torte tegema. Nüüd on sellega lõpp ja üldiselt ei küpseta väga palju ja ei osta ka saiatooteid. Kuid üritusteks ikka ja mõnikord hara tuleb küpsetamise isu peale.
Kuna ma olen oma kaaluga tegelenud juba pubeka east peale, siis ega ma enam sellel teemal väga palju sõpradega ei viitsi rääkida. Nüüd kui siin 5-6 kg alla võtsin, siis olen sellest rääkinud ja kõik selle üle rõõmustanud.
Mehel tegelikult minu arvates suurem probleem selle kehakaaluga, kuid ise ta väga selleks pingutada ei viitsi ja mina ka sunni, eks igaüks peab ise otsustama, muidu ei tule asjast midagi välja. Jooksmas ja jõusaalis on jälle veidi käima hakanud. Aga ka imestas, kui ma 10 km ühel päeval jooksin. Ta ka juba ohib siin oma 3 km peale.
Toidu osas on mehe perekond see, kes arvab, et ma võiks ikka rohkem süüa. Samas ei ole see nii suur probleem, kuna me ei kohtu nendega väga tihti. Läbi saame nendega väga hästi, lihtsalt elavad meist kaugel. Samas võtan vabalt, mulle meeldib aegajalt end vabaks ka lasta ja söömist nautida. Kõik sõltub minust endast, kui eesmärk silme ees ja olen motiveeritud, siis ei saa mind keegi kõigutada Või kui saavad, siis parandan järgmistel päevadel vea kiiresti. Mis kiirelt tuleb, see ka kiirelt läheb

Minumeelest selline enda lahti kirjutamine aitab väga palju vaimsel tasandil kaasa, et sa end häälestad juba mõttes sellele, et hakkad asju teisiti/tervislikumalt tegema. Minul kui lugejale annab see ka indu ja motivatsiooni tubli olla ja mitte lasta end lõdvaks.
Minu puhul töötab ka see, et kui mõtlen mingi lühemaajalise eesmärgi endale välja, mitte kaalunumbri aga nt, mingi sündmus, kus tahaks ilgelt püss välja näha või riietus, kuhu tahaks mahtuda. Hetkel on mul eesmärk oma poolmaraton läbida kerge jalaga ning septembri lõpus on meil firmas tähtis pidu, siis tahaks mingi uue kleidi saada, milles näeks mõni kilo saledam välja
Muide, eile oli noorkuu loomine. Kes kuufaasidesse usub, siis noorel kuul tuleb soove soovida (kindlasti mitte eitavas viisis a la "soovin, et ma ei jääks haigeks", vaid "soovin olla alati terve". Mina soovin alati siis igasugu asju, varem või hiljem need tõesti täituvad

Roosaroos, ma vaatasin veits ringi, aga ei leidnud ühtegi soodukat hetkel. Võib-olla septembris tuleb mõni pakkumine
Aga see kirjutamine ja lugemine annab küll jõudu juurde. Tegelikult juba see aitab, et tänu siin lugemisele ja kirjutamisele on vähem aega külmkapi juurde minna Kahju ainult, et vahepeal pole siin midagi lugeda

Ursull, sellest noorkuu loomisest ei teadnud ma midagi, aga õhtul magama minnes unistasin küll igasugu asjadest. Täitsa elavalt kujutasin ette kuidas mingid asjad juhtuvad ja lähevad nii, nagu ma tahan. Ei tea kas see läheb kaa arvesse?

Mul viimastel päevadel on mingi jube isu porgandeid ja õunu näksida. Oleks kapsast ja kaalikat kapis, siis vist järaks neid ka toorelt. Mingeid komme ja kooke ei tahagi. Ma oleks päris rahul kui see nii jääkski