Eks minagi ju sattusin siia sooviga muutuda ilusamaks ja paremaks, aga ikkagi on eesmärk olla iseenda jaoks just see, mida tahan. Ma ei tee seda kindlasti teiste pärast, aga siiski on nii mõnigi oma huvi üles näidanud seoses sellega kui oma menüüd siia sisestan Ja eriti hea on kuulda ikka, et sa näed nii hea välja, mida sa endaga teed

Eelkõige toimetan ka mina enda pärast, kuid teiste märkamine on oluline stiimul jätkamiseks.

Iseenda pärast, eelkõige tervise huvides: vererõhk, -suhkur, kolesterool on märksõnad. Aga kui keegi teeb komplimente, siis on tore küll.

Kuna minu kaal on olnud paar aastakümmend 50 - 55kg, siis tean üsna täpselt kuidas 100-kilostesse (hetkel kaalun 106kg) suhtutakse. Veidi halvemini kui saledatesse, eriti meesklienditeenindajate poolt. Riietepoes on korduvalt öeldud, et teie suuruses meil KINDLASTI (rõhuasetus sõnal kindlasti) midagi ei ole, kuid kui ise vaatama hakkan, olen mitmeid riideid saanud osta. Neid näiteid on veelgi. Kuid see selleks. Nüüd hea osa - eks ole ju teada, et kui sul taskud raha täis, on sul sõpru palju, kui taskud tühjad, siis saad teada kes on su tõelised sõbrad. Minuga juhtus see siis, kui võtsin kiiresti kaalus juurde. Tõelised sõbrad jäid alles, kuid mitmed sõprusringkonnas tegid tänaval kohtudes näo, et nad ei tunne mind, kuigi olime suhelnud aastaid. Ma ei pane neile seda pahaks, sest eks nad olid mulle omamoodi õpetajad, et on olemas ju erinevad väärtushinnangud ja tänu neile hindan ma oma allesjäänud sõpru kõrgelt. Teistesse ülekaalulistesse olen alati suhtunud kui tavalistesse inimestesse, mitte teistmoodi kui saledatesse, sest olen näinud mida võib teha hormoonravi ja kuidas inimesed raskete kaotustega leppima peavad. Ja see on juba igaühe enda isiklik elu, pole kellegi asi kohut mõista, kuidas keegi valust üle püüab olla, kasutab ta selleks alkoholi või ülesöömist.

Tõstame teema jälle päevakorda, sest see on mõttevahetus, mida ikka-jälle hea lugeda ning kaasa mõelda.

Oluline on see, et mul endal hea ja mugav on. Kui selle saavutad, küll siis ka teised seda näevad ning kiidavad. Kui kiidavad. Kellele miski minu välimuses ei meeldi, pole midagi parata. Ilu on vaataja silmis ning kellegi teise arvamuse pärast ööunesid kaotama ei hakka. See siis sügavalt minu isiklik arvamus selle teema kohta.
Loomulikult pesen ma ennast iga päev ja hoolitsen küünte ja hammaste eest Kerge meik ja just sellisena ma ennast ka armastan. Kui võtta asja kaalu poole pealt, siis seda oleks vaja alla saada tervise pärast, mitte sellepärast, et ma ennast oma kaalus halvasti tunnen. Sest ma ei tunne. Olen selline, nagu olen ja saan endaga hästi läbi

Mõtisklen isegi sageli samal teemal. Kaalunumber on minu elus mänginud sageli tähtsamat rolli, kui võibolla peaks. See algas juba lapseeas, kui end oma ülikõhnade sõbrannadega kippusin võrdlema ja ka mu ema pidevalt märkusi tegi a la "ära võta teist tükki saia, lähed paksuks" Sellest järeldasin, olles 16-aastane ja kaaludes 52 kg, et olen vist jube paks ja vahel näljutasin ennast - õnneks see küll anoreksiaga ei päädinud, aga siiski oli piisav, et ainevahetus tuksi keerata - 21 aastaseks kaalusin ma 80 kg. Kusjuures ma püüdsin pidevalt alla võtta, käisin meeletult trennis, pidasin hullumeelseid dieete, vahel lihtsalt ei söönud nädal aega. Muide, ise ma end väga halvasti ei tundnud, sain meestelt komplimente ja neid jooksis mul ikka parajalt järel isehi kaalust hoolimata. Pöördepunktiks sai armumine - mu mees pidas mind ideaalse kehaga naiseks ka 80 kilosena ja siis hakkasid need kilod iseenesest kukkuma, hakkasin normaalsemalt sööma. Aga siis, kui olin isseenesest alla võtnud, tahtsin muidugi veel ja üritaisn taaskord dieeditada - taas ebaõnnestunult. Kuid laste sünnitamine taastas mu kunagise segamini ainevahetuse ja peale laste imetamist kaalusin 60. Laste suuremaks saades aga hakkas kaal kõikuma, suviti tõusui vahel kuni 70ni, sügiseti võtsin alati alla. Sama juhtus ka eelmisel sügisel, aga siis tegin peale jõulusööminguid otsuse, et sel aastal ma ei lase jälle suveks kaalu üles ega kavatse oma keha rannas häbeneda ja liitusin siinse teenusega. Tõesti, ma olen preagu saledam kui kunagi varem - aga huvitav, et ma ise ei näe seda, üllatun küll alati, kui poes riideid proovin. Mu silmad läksid lahti, kui nägin oma lapse joonistatud perepilti, kus issi oli suur ja emme täielik kriips. Nii et tegelikult ma ei tea ikka, kas teen seda lootuses end rohkem armastada, või hirmust, et ma teistele ei meeldi. Olen juba 30ne naine ja mõistusega saan aru, et esmatähtis on rahulolu iseendaga, aga minusse peitunud haavatav teismeline vist ikkagi tahab hirmsasti teistele meeldida...

UPitan teemat, sest see on minu arust üks huvitavamaid siin. Mina hakkasin vaikselt paksemaks minema siis kui puberteet hakkas lähemale tulema (4. klassis olin täitsa trulla juba). Mul ei ole kunagi terve oma teismeea jooksul olnud luksust kanda riideid, mille esimene number hakkaks 3-ga .. Aga samas on see trulladus mul stabiilne olnud, ei ole nii, et koguaeg aina paksemaks. Muidugi korra käisin ikka päris suure numbri juures ära (keskkooli esimene aasta oli minu jaoks kohutav, kuna kiusati palju just kehakaalu tõttu). Olen suurema osa oma elust kaaluga võidelnud, ma ei tea kas olen teiste inimeste ütlemiste tõttu kapseldunud ja lihtsalt ei tee enam halvast välja või on see midagi muud. Erinevalt oma täitsa teismelistest õdedest olen ma nö. boheemlane (või siis pohhuist) kuna mind absoluutselt ei koti, mida teised arvavad. Ma elan iseenda pärast ja kui ma endale meeldin, siis peaks hästi olema (siinsel juhul, siis nii väga hetkel ei meeldi ja seega abiks KA). Alati on tore kui hästi öeldakse, aga see ei tohiks peamine olla.

Mina langetan kaalu ikka enda pärast,sest peegelpilt on lihtsalt kohutav ja vanasid pilte vaadates tuleb lihtsalt nutt peale,et milline olin siis ja milline nüüd.

Sügisel astub mu poeg kooli ja tahan,et ka tema võiks minu üle uhkust tunda.Suurim soov on taas poja aktuse ajaks kleit selga saada

Mulle on välimus oluline küll, aga teiste arvamus mitte nii väga. Olen nüüd viimased 15 aastat olnud ülekaalus. Eelmisel talvel seose haigusega võtsin ca 10 kilo kaalust maha ja normaalkaalus olles tuli meelde see hea tunne, kui võid poes ilusaid riideid selga proovida ja need ka ehivad sind. Nüüd, kui õnneks terveks olen saanud, olen hakanud jõudsalt paisuma uuesti.
Olengi siin selleks, et uuesti normaalkaalu saada ja kanda kõiki neid kleite ja seelikuid ilma piiranguteta. Mina meeldin endale just sellisena

minule on teiste arvamus olnud oluliselt abiks :-) kui endal läks raskeks siis andsin lubaduse teistele, avalikult..see distsiplineerib sedavõrd et saan hakkama .Kui enda pärast võib pattu teha siis teiste silmis ma jobu olla ei kavatse... ja seeon teadlik valik ning töötab.
tean inimesi kes käivad iga nädal autoriteetse perearsti juures kontrollimas kaalu .ja ega siinsed kaalulahingudki on sama sorti.. kahju et näost näkku ei näe iga nädal, tulemused oleksid kindlasti vägevamad.. pingutame kallid kaaskannatajad , ükspuha mis ka motiiv ei oleks ..edu on meie enda oma.