KOdus on ilmselt kergem ise valida, mida sööd ja mida mitte. Kui tööl jooksed korraks kõrvalasuvasse kohvikusse lõunale, on tõenäolisemalt raske langetada ainult tervisliku lõuna valikuid. Või eksin ma? Samas tööl ei ole võimalik kogu aeg midagi näksida,oleneb ka töökohast muidugi

Kodus on tõesti kergem toitu ette planeerida ja täpselt kaaluda, aga samas on kodus külmkapp kogu aeg ahvatlevalt jalus. Tööl olles on vahel nii kiire, et kotis olev vahepala meenub alles lõunasöögi ajal. Meie sööklas saab salatit ja köögivilja alati juurde paluda ja taldrikureeglit jälgida.

Minul on tööl kergem. Hommiku söön kodus enne tööle minekut, lõuna võtan kodunt kaasa (eelmisel päeval mõtlen ja teen juba valmis) ja õhtusöök siis kodus kui töölt jõuan.
Kodus olles vabal päeval juhtub tihti liiga vähe söömist, nt nagu eile, hommikul (see oli kell 12) omlett ja salatit ning järgmine kord õnnestus süüa alles õhtul kella 9 ajal tops merevaiku ja natuke maasikaid.

Minul on kodu-töö rutiin hästi paigas. Kui olen kodus, siis teen järgmiseks päevaks juba plaani ette ja kokkan ka kõik tööle võtmiseks kaasa. Elan üksi ja külmkapp on täis vaid tervislikku sööki.
Suurimaks raskuseks on aga see, kui olen komandeeringus ja terve nädala hotellides ning hommikust õhtuni kohvikutes ja restoranides.
Magus ja muu paheline mind ei isuta. Küll on aga jube raske teada asjade täpset koostist või kaalu.
Ainuke võimalus on asju samuti ette uurida, kuid kui tekib mõni muutus või spontaanne vahetus, siis on kogu asi jälle nn nihu.

Minu jaoks on rasked mõlemad, kuna elus ja päevakavas puudub nn. stabiilsus. Ööd ja päevad on pidevas vahetumises ja igapäevane söömine on paras peavalu. Tihtipeale unustan söömise, kuna olen ise nii unine, et meeles mõlgub vaid pea patja vajutamine. Päeval tööl söömine isegi ei tule kõne alla, vbla. vaid mõne nn. vahepala manustamine jooksupealt. Seega igasugune söömise jälgimine ja korrektsus on kaheldava väärtusega.