Tere!
Olen juba pikalt teie blogimisi vaikselt jälginud ja kadedusega imestanud kui tublid te kõik olete. Kuid kahjuks mina nii järjepidav olla ei suuda. Olin siin vaikselt nüüd peaaegu oma soovkaaluni jõudnud ja siis jälle hakkas see pihta, mis alati. Olen viimased kolm nädalat ainult söönud ja nüüdseks ka need kahe kuu jooksul kaotatud 6 kilo ka peaaegu tagasi juurde võtnud. Ma ei saa aru miks ma nii teen alati???? Jube masendus peal, õudukas lausa.

Selline olukord on kestnud vahelduva eduga aastaid. Miks mul tekib see jube söömisperiood. Kas on kellegil veel nii olnud? Oskab keegi nõu anda mida teha??
Tean,et see on haigus ja kõik on mõtlemises kinni, kuid ma ei saa sellest kuidagi lahti saada. Igakord mõtlen,et enam ei hakka meeletult sööma,kuid ma ei suuda end lihtsalt kontrollida.

Hei!

Ma ei ütleks nüüd, et selline käitumine on haiglane... Mul oli sama lugu.
Selle aasta sõbrapäevaks saavutasin soovkaalu(ilma kaaluabita), milleks oli 53kg...
Mõni kuu hiljem näitas kaal juba 57!
Teoorias ma saan kõigest aru ja tean täpselt, kuidas kaalu langetada, kuid mingi hetk lihtsalt tekib ületamatu soov palju süüa(tavaliselt siis mingil üritusel), järgmisel päeval ei saa ka käsi toidust eemale ja hiljem on tunne, et kui läks trumm siis mingu ka pulgad!
Arvan, et minu probleemiks on see, et kui ma näen, et olen piisavalt alla võtnud, siis ma kärbin veelgi oma menüüd...
Ei julge ühtegi kommikest suhu pista ja muudan oma menüü niivõrd kesiseks, et organism väsib ära....
Ma ei tea, kas sulle see sobib, aga mina teen 1 petupäeva nädalas, kus ma jään õige kalorsuse juurde ning toitun tasakaalustatult, kuid kahel toidukorral luban midagi sellist, mida tavaliselt ei luba( makaronid, saiakesed, šokolaad, siider).
Võimalik, et see aitab ka sind!

Mina ka sellise hädaga inimene, et väga vaevaliselt läheb maha ja jube kergesti tuleb peale tagasi. Eriti veel siis, kui on vaimne pinge peal. Mõnikord ma suudan ennast taltsutada, mõnikord mitte. Taltsutamise all pean silmas seda, et kui tuleb magusaisu, siis kommi haaramise asemel joon vett. Nii et lõpuks mulksun. Vahetevahel tuleb pärast söömise lõpetamist niivõrd tugev näljatunne, et tundub, nagu ma polekski söönud. Ja see kõik kajastub mu kaalugraafikus- sinine joon näitab ilusti teed ette, aga minu kaalukõver püsib mõtlikult paigal.

Ütleks omast kogemusest, et Annabelleel on täiesti õigus. Mul olid samuti niisugused tsüklid - ja miks - sest neil tervisliku söömise perioodidel ma vältisin kõike "paha" ja pärast hakkasin jälle normaalselt sööma. Ainuke lahendus on, et tuleb hoida päeva kaloraazh piisavalt kõrge, nii et menüüsse mahuks kõik. Tuleb muuta lihtsalt koguseid. Keelatud toite ei tohi olla, sest nagunii hakkad neid varem või hiljem tahtma ja see võib viia päris tõsise söömishäireni (sa ei suda lõputult tugev olla nagunii, sest organism vajab, ja kui oled kehtestanud endale liiga rasked reeglid, murrad neid varem või hiljem ja siis pettumusest õgid soovitud toitu üle mõistuse palju, siis tulevad süümekad ja kaugel sealt enam buliimia ongi) See ei tähenda muidugi, et tuleks muudkui burksist, kartulist ja šokolaadist toituda, aga planeeri endale võimalikult vaheldusrikkad ja maitsvad menüüd, söö tavalist toitu. Mind on väga palju aidanud see, et püüan tarbida palju taimseid rasvu ja pähkleid, see vähendab huvitaval kombel magusaisu ja ka kõht püsib kauem täis.
Ma ise olen nüüd pea pool aastat suutnud esimest korda elus seda jojo efekti vältida, ja seda ainult sellepärast, et söön kõike. ja vahel söön ka 2000 kcal päevi. Samuti ma ei soovita lasta kaloraazhi madalale. Mul on see ikka koguaeg üle 1500 olnud ja kaal langeb küll aeglasemalt, ent see-eest püsivalt. Ja kolmandaks, vaata üle - kas su soovkaal on üldse reaalne. Minul oli ka vahepeal soov saada endale kõige madalam kaal, mis minu pikkuse juures lubatud, aga nüüd olen aru saanud, et ka paar kilo raskemana olen tegelikult ülimalt sale ja pole mõtet end selle viimase piiri tagaajamisega piinata. Keha teab ise nagunii, kui palju talle on normaalne kaaluda - sest kont ja lihaskond on ju ka inimstel erineva kaaluga -, juhul kui sööd normaalselt - aga pideva jojotamise puhul läheb organism segadusse ja nii kaovad kõik loomulikud regulatsioonimeetodid ära.

Mina loen praegu ühe toitumisspetsialisti raamatut (ta nime peas ei ole, kui kellelgi tekib soov teada saada, siis võin õhtul üle vaadata). Ja tema kirjutab nii, et kui me sööme neid "halbu" süsivesikuid, nt saiakesi või maiustusi, siis ajavad need veel rohkem sööma. Ja kui neid nt õhtul üle süüa, siis tekib hommikul toidupohmell ja sa tahad hommikul neid asju juurde saada. Minu puhul on täpselt nii, tekib sõltuvus ja ei saa midagi parata .
Seega soovitab ta hommikul süüa palju valkusid, mis täidavad kõhtu (nt omletti). Tema ei soovita inimestel, kes soovivad kaalust alla võtta, iga päev kaerahelbeputru süüa, kuna juba paari tunni pärast on kõht veel tühjem kui enne söömist ja siis kipud üle sööma, eriti õhtul. Olen seda ka tähele pannud, et pudru tekitab veel rohkem nälga.

Ehk siis väga asjalik raamat. Vaatan õhtul autori nime ja raamatu pealkirja, äkki keegi tahab lugeda.

Käin selle probleemiga praegu teraapias. Esimest korda elus tundub, et see võib isegi õnnestuda. Meile õpetatakse emotsioone ja tundeid ära tundma (tundub lihtne, kuid minu jaoks on see kõige raskem osa, mul on keeruline ära tunda oma tundeid, kui jälle üle sööma hakkan). Ka õpetatakse tegema vahet isu, nälja ja tungi vahel. Lisaks õpime praktilisi oskusi jne.
Kui soovid lähemalt teada, siis kirjuta annaleen@hot.ee

Olen analoogse probleemiga elanud terve teadliku elu, siiski pean seda haiglaseks ehk "kergeks" buliimiaks. Terve mõistusega saan aru, et kui kõht on täis, siis rohkem ei söö, tegelikkuses on peaaegu kõik toidud nii maitsvad, et tahaks veel ja veel, kuid mitte alati. See kõik käib hooti ja on ilmselt seotud stressiga. Tihti on nii, et koduukse taga mõtlen valmis, et ma täna rohkem ei söö, uksest sisse astudes olen nagu teine inimene: endale aru andmata söön seda, teist ja kolmandatki. Hiljem olen nördinud ja alati mõtlen: miks ma küll endale seda teen? See ei ole ju normaalne! Kaalujälgijates õnnestus 16 kg alla saada aga kõik kilod tulid lõpuks tagasi. Tänu kaaluabile on tasapisi hakanud kaal jälle vähenema, mis sest, et vahelduva eduga. Kõik on veel võimalik!

Ma nõustun mõnes mõttes kasutajaga eskata. Eks iga inimene, kelle mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber on pisut ebanormaalsed. Teine asi on see, et vahepeal viivad söömishoogudeni just need mõtted ja stress. Teiseks põhjustajaks on alatoitumine. Püüa lihtsalt aru saada, miks sina üle sööd. Siis leiad õige lahenduse

Ma ei ole nõus definitsiooniga ebanormaalsed.

See, et inimestel kasvab süües isu, on tingitud erinevatest asjaoludest.

Üks väga oluline on see, mida me sööme, kuna mõned toidud just tekitavadki isu ja sellele vastu ei saa. See on ka meie ajastu probleem, söögi valik on üsna suur, iga nurga peal ahvatlused. Ja olgem ausad, need, kes toitu müüvad, väga hästi oskavad seda valmistada nii, et su kõht on mõne aja pärast jube tühi. Sellega teenitaksegi raha . Ja miks söögikohtades alati tuuakse enne sööki leiba? Et ikka isu kasvaks. Eks neid nippe jagub. Ja kogu see meie tänapäeva toit - juurvilju pritsitakse, loomadesse/kaladesse süstitakse, luuakse geneetiliselt modifitseeritud toiduaineid, see kõik aga jätab oma jälje meie kehadesse.

Teine väga oluline asi on see, et igal inimesel on oma geenid ja oma ainevahetus, millega tuleb arvestada. Mul on kolleeg, kes alalõpmata sööb ja sööb just selliseid asju, mille lõhnast ma juurde võtan , ja tema on piitspeenike. Need ongi metabolism ja individuaalne organism. Sellega lihtsalt tuleb arvestada. Sellised inimesed vahest ajavad hulluks , aga ka neil on oma probleemid, seega olgem need kes me oleme.

Ja nagu siin ühes artiklis oli kirjas, on maailmas hetkel mitu miljardit ülekaalulist inimest ja miljonid on juba rasvunud. Kas siis kõik need inimesed on ebanormaalsed? Muidugi mitte! See on lihtsalt meie tänapäev. Ebakvaliteetne toit, vähene liikumine ning geenid. Iga põlvkond annab ju järgmisele midagi kaasa .

Mu ema nt ütles, et kui ta mind ootas, siis arst oli talle öelnud, et tal liiga rasvane kõht ja pani ta rangele dieedile. Nüüd mingist raamatust lugesin, et kui lapseootel ema ei toitu korralikult, tekib lapsel hiljem kaaluprobleem, kuna organism on ju nii tark, et on juba aru saanud, et ahhaa, rasked ajad, ema ei söö korralikult, järelikult tuleb lapsel kõiki asju kinni hoida igaks juhuks. Nii et loodus dikteerib ka ette. Ja nüüd ma võitlengi suurema osa elust kaaluga .

Ehk siis ärme üldista, milline seisund on normaalne ja milline mitte. Väga paljud asjad olenevad meist, paljud mitte. Tuleb lihtsalt rasket tööd teha. Ja mina olen aru saanud, et ei tohi ennast lõdvaks lasta, et ideaalkaal käes, lasen vanaviisi edasi. Kuigi nii väga tahaks alla võtta ja et see nii ka elu lõpuni jääks. Reaalne elu on midagi muud, nii et võitleme kaaluga ja püüame ikka võita ja olla terved ja ilusad ).

Jõudu meile kõigile ja ikka positiivset meelt!!!

Leidsin midagi huvitavat- äkki aitab?
[www.naine24.ee]