Minu ämmal oli neli last ja kunagi ta tunnistas mulle, et kaal hakkas kogunema just sellest, et laste taldrikult järele jäänud toitu ei raatsinud ära visata, sestap sõi ta need ära. Ka meie peres on see komme elujõus. Tegelikult küll ju ei tohiks.. Kas te raatsite kõik ära visata, mis võsukeste taldrikule alles jääb? Või mis te söömata jäänud toiduga teete?

Esialgu on mu laps väga hea isuga, sööb kõik ära (rohkem kui mina) ja siis norib minu juurest veel juurde. Aga ta pole esialgu aastanegi, nii et asjad kindlasti muutuvad veel.

Taldrikule jäävad ülejäägid olen alati ära visanud, kuid kui ise rohkem sööki valmistan, siis kipub see kõhtu minema, selle asemel, et külmkapis järgmist päeva oodata vmt.

Lapsepõlvest on mulle sisse juurutatud, et taldrik tuleb tühjaks süüa ja see harjumus on visa kaduma. Kui väljas süües satub kehv toit, siis seda endale sisse ei topi, jääb kenast taldrikule. Kodus üritan tõsta paraja portsu ja üldse valmistada täpselt nii palju, kui korraga söömiseks läheb.

Aga palju toorainet läheb raisku, kuna poodi nimekirja üldjuhul kaasa ei võta ja kodus siis lähevad asjad hapuks enne, kui ära süüa jõuan/tahan. See on küll jube raiskamine

Tahaksin siin jagada oma kogemust, mis mul aitab ilma süümepiinadetta sööki ära visata. Nimelt see juhtus ühel ametialasel koolitusel, kus lõunalauas tuli teemaks, et kas sööme kõik taldrikud ikka kenasti tühjaks või jätame järgi. Tegemist oli mitme käiguga ja suurte portsionitega. Üks meie koolitajatest avaldas siis oma arvamust, et meie keha ei ole prügikast ja miks me peaksime sinna "panema asju", mis lõppkokkuvõttes nagunii prügiks saavad, kas läbides meie keha või mitte. Lisaks on see üleliigne toit ju meile kahjulik! Mina peale sellist mõtteavaldust hakkasin igal juhul kordades kergemalt asju minema viskama külmikust ja sama kehtib ka üleliigse toidu kohta.

Meie peres pole ülejääkide muret - meil suur koer, kes lisaks spetsiaalselt tema toidule sööb meelsasti ka kõik ülejäägid. Soovitan soojalt teistelegi.



Toimetatud 2 kord(a). Viimati beren 23.08.2010 11.46.

Minul oli ka varem see tobe komme, et taldrik tuleb ikkagi tühjaks süüa. Samas nüüdseks on toimunud väike mõtteviisi muutus. Esiteks teen väiksemates kogustes süüa ja tõstan väiksema taldrikuga endale ette. Varem oli harjumus alati suur taldrikutäis kühveldada. Ühel hetkel hakkasin endale aga teadvustama, et alati saab ju juurde võtta kui kõht tühjaks jääb. See tegi elu oluliselt lihtsamaks ja tervislikumaks. Kui ikka suur taldrikutäis nina ees on, siis sööd märkamatult rohkem kui vaja.
Mõnikord kui süümepiinad taldrikule jäävate palade pärast vaevavad, siis tuletan endale meelde: "Tervis on tähtsam." Mingil määral samaliigiline mõte nagu carmen 96 kirjeldas - miks ma peaksin oma keha prügikastina kasutama?

Vare põdesin ka seda kui külmkapis asjad halvaks läksid - ikka üritasin neist siis midagi vaaritada ja siis need maitsvad road kenasti kõik ka kõhtu rändasid. Nüüdseks viskan halvaksläinud asjad südamerahuga ära.