Mõtlen vahel ikka, kui rumalad me naised oleme. Mäletan et kui ma kaalusin 59 kg, siis tahtsin olla 54. Kui kaalusin 64, siis tahtsin olla 59. Kui kaalusin 68 tahtsin olla 60, siis olin juba 78 ja 84 ja peale last juba 92 ja nüüd 99... Praegu ma mõtlen, et küll ma oleks õnnelik kui ma oleks kasvõi 84...

Tegelikult on see väga kurb, kuidas inimesed elavad kogu aeg nii et nad endaga rahul pole... Soovin kõigile, eriti noortele tüdrukutele, et nad oleks õnnelikud sellega mis neil on, sest kui olla pidevalt rahulolematu ongi varsti kaalunumber nagu mul... sests masendus ju paneb sööma

Tervisi kaalulangetajatele.

Mõistan millest räägid.
Ja siis hakkas tõusma! Oi kuidas ma olen mõelnud et saaks tagasi endiseks!
Palju peab pingutama, küll see õnnestub jälle!
Jõudu ja sihikindlust!

nõustun sinuga täielikult kui kummaline see on....
siis kui kaalusin 54, tahtsin 50(tõele au andes, on minu puhul see kättesaamatu, saavutatav ainult nälgimisega ja keha piinamisega), siis kui kaal tõusus 62 peale ja esimest korda kaalujälgijatesse läksin, tahtsin oma 54, peale lapsi olen hetkel 67 ja isegi 60 on ilus number, kus ma tean, et tunnen end juba hästi...aga kapis seisavad ka peale 7 aastat riided, mis tahavad saada 54 kilo...nii kaua kui need seal seisavad, nii kaua soov jääb....

Nõus, naised on IMELISED OLEVUSED, ja see tundubki imelik.
Tõepoolest on tore vaadata 10 a taguseid kaalujälgimise toidupäevikud,
63-lt oli vaja saada alla..ja nyyd 95-lt. Vaene abikaasa,
ta vaatas 25 a taguseid pilte, kus olin 54 ja ohkas "tahan tagasi saada".
Mul hakkas siis temast ja endast nii kahju. Ise on ta endiselt vormis.