Minu jaoks on rasked mõlemad, kuna elus ja päevakavas puudub nn. stabiilsus. Ööd ja päevad on pidevas vahetumises ja igapäevane söömine on paras peavalu. Tihtipeale unustan söömise, kuna olen ise nii unine, et meeles mõlgub vaid pea patja vajutamine. Päeval tööl söömine isegi ei tule kõne alla, vbla. vaid mõne nn. vahepala manustamine jooksupealt. Seega igasugune söömise jälg
Rubriik:
Muud jutud