Lugesin Postimehest, et need mehed, kes juba noorest peast on ülekaalulised, surevad kesmiselt 8 aastat varem ära kui nende kõhnad eakaaslased. Vott mikspärast peaks oma mehe kaalu jälgima, isegi kui ta seda ise väga teha ei viitsi. Minu mees võiks Kaaluabi andmetel maha võtta vähemalt 8 kilo. Mitte et ta seda ise väga teha viitsiks. Kuidas teil elukaaslaste kaaluga lood on?
Minu elukaaslane on küll kadestamisväärselt heas vormis, ülekaalust pole juttugi Ta on seda tüüpi, kel pole ohtugi paksuks minna - vastupidiselt minule, kellele juba toidu vaatamisest kilod kukile kasvavad
Minu mees oli kunagi kleenuke, suisa väike. Kui ta ka praegu selline oleks, poleks me tõenäoliselt koos. Nüüd on natuke kogukam, väike õllekõht ees. Mingi 91 kilo kaalub. Mulle meeldivad suured mehed. Ja kaalust alla võtta ei saa kedagi sundida, ikka ise peab tahtma.
Minu mees on ka kleenuke- kaaluabi andmetel normaalkaalus, aga seal alumises otsas, seega veel mõne kilo kaotus viiks ta alakaalu. Mina tahaks teda natuke toekamaks sööta, aga ta ei söö ka korralikult
See on meie ühine eesmärk - olla aasta lõpuks palju saledamad. Ja kui selle aasta lõpuks ei jõua, siis järgmiseks suveks jõuab ikka. Kuldses keskeas polegi see nii lihtne, aga motivatsioon on palju suurem - koos kilodega kaovad haigused või ei tule neid üldse.
Mu mees oleks kindlasti igasuguste andmete järgi ülekaaluline, aga ega kaal alati loe. Loeb vorm. Ta pole paks, tal on lihasmassi rohkem seega kaal ka suurem, aga mitte rasva arvelt.