Kuupäev: 13. April 2010, kl 16.03
Olen ise juba pikalt tundnud, et tervislike eluviiside osas on mu parimad sõbrad ja kolleegid kõige kahjulikumad asjad üldse - mitte ainult toitumise üle ei ironiseerita, vaid ka selle üle, kui käid trennis, jõusaalis või jooksmas... Ja isegi kui see on näiliselt naljaga pooleks, siis lõpuks ajab ikkagi närvi mustaks. Enamik inimesi lihtsalt ei suuda olla nii mõistvad, et teist inimest toetada, kui ta oma elus midagi paremaks muuta üritab, olgu selle põhjuseks siis kadedus või, minul on tunne, mõnikord ka lihtsalt harjumus - ei või ju olla, et mu parim sõbrants ei tahagi enam koos minuga igal õhtul McDonaldsis burksi pugimas käia! Ma ise olen ka oma kogemuste najal otsustanud, et kõige lihtsam on seda kaalulangetamise asja ajada nii, et rääkida sellest võimalikult vähestele. Isegi mitmele inimesele, kes muidu on parimad sõbrannad, ei saa mingist dieedipidamisest iitsatadagi - kohe läheb materdamine ja õiendamine lahti, muudkui ikka et anorektik ja anorektik - samas kui ise olen olnud KMI järgi ülekaaluline ja nüüd kui sain normaalkaalu tagasi, siis on alakaaluni ikka veel oi-oi kui palju maad. Isegi koos välja sööma minnes olen pidanud hakkama valetama, et ma kodus juba enne sõin - muidu ei vabanda väiksemaid ja lahjemaid portse mitte millegagi välja.

Õnneks saan oma emaga sellistest asjadest vabalt rääkida ja paari inimesega veel. Aga üldiselt - keel hammaste taha, kui ei taha lasta oma tuju rikkuda või üldse kogu oma ettevõtmist nurja ajada.