Kuupäev: 01. August 2010, kl 10.30
Esimese rasedusega võtsin 35 kg juurde. Seisin haiglas registratuuris kaalu peale ja tädi, kes vastuvõtus oli....kohendas prille.... ja ütles MULLE(!!!!!)....JOOGE 1 LIITER VETT, SAATE 100 TÄIS. Siis ma mõtlesin, et kuidas tal oli üldse õigus mulle nii öelda...sisemiselt ikka vastik tunne oli, sest kuigi ma oma kaalu teadsin, ei olnud mulle vaja seda veelkord statistiliselt meelde tuletada

.
Enne teist lapseootust sain KJ-ga kaalu kontrolli alla ja 62 oli pikemat aega. Aga pärast jäi selline "pehme kiht" peale, et nagu kopsakas ka pole ja viriseda ka ei saa, sest riidevalikut on poes, aga ...vot lihtsalt tahan olla kergem
Kergem kaal ei muuda tegelikult mitte midagi, sest tegutsed ja oled nii 99, kui ka 60 kilo juures. Aga selle asja juures on see MISKI....mis paneb seda ihaldama

, ja see miski asub 2-e kõrva vahel

.
Mind reklaamfotod ei häiri ja oleks ebareaalne mõelda, et ma sama siresäär välja näeksin nagu Heidi Klum näiteks

(pole sellist pikkustki).
Mul on endal parem tunne, kui üle püksiserva pole seda pisukest pekiäärt ja kummardudes ei vajuks "valge liha" naba juurest kiiluna ette

. Kui toolil istudes poleks reied nii pontsakad, et ületavad tugevalt õlgade laiuse

...sellel hetkel ei taha ma kuulda mitte midagi "liivakella figuurist"
Aga üldiselt olen ma endaga rahul ...tõepoolest
