Kuupäev: 08. April 2013, kl 18.51
Jah, esimesed nädalad või isegi kuud tundub, et süüa nagu ei tohikski. Minu jaoks olid esimesed 3 kuud väga rasked, sest ma hakkasin ka üsna tõsiselt treenima. Olin siis veidi üle 100 kilo ja kogu see kaalulangetamise värk lihtsalt lõi üle pea kokku ühel päeval. Loobusin.
Seekord olen motiveeritum, ei treeni hullupööra (vaid siis kui tõesti sisemuses tekib vajadus liikvele minna) ja toidukoguseid planeerin ülima hoolsusega ja läbimõeldult.
Tõesti-tõesti on keeruline oma kalorinormi täis süüa kui jätad oma menüüst välja toidud, mis maitsevad küll taevalikult, aga tekitavad kergesti sõltuvust ja üle söömist.
Mina "võõrutan" teist kuud ja olen edukalt loobunud valgest suhkrust, saiast ja kahtlastest lihaollustest. Tegelikult ahendab see menüüd päris tublisti. Kõik see, mis menüüsse alles jääb, tuleb maitsvalt valmistada, serveerida, nautides süüa. Ja nii ta tasapisi minema hakkabki. Kui sa ikka ei saa enam süüa keeksi või vorstisaia, siis püüad tervislikest toiduainetest kokku panna kõige parema maitse. Tervislikumaid toiduaineid võib tavaliselt ka suuremas koguses süüa (juurikad, puuviljad ntx) ja mõne aja pärast sa ei suuda ettegi kujutada, kuidas sa võisid kunagi pubis lõunatades võtta üksinda ette pea poolemeetrise läbimõõduga toitu täis kuhjatud taldriku. Ja sinna kõrvale pool liitrit magusat mahla või koolat.
Keha harjub tasapisi, sinu hirme ja ebakindlust genereerib sinu aju, mis on harjunud teisiti sööma. On aeg ta ümber harjutada.