Kuupäev: 24. January 2014, kl 16.26
Mul õnneks pool kilo läinud. Eelmisel nädalal tuli kõvasti rohkem küll juurde, aga vähemalt liigub kaal jälle õiges suunas.
Olen teie jutustamist kogu aeg jälginud, kuigi ise pole eriti kaasa rääkinud, sest telefoniga on jube tüütu pikemat teksti kirjutada. Väga motiveeriv on lugeda kaasvõitlejate lugusid, sest siis on hea tõdeda, et tõesti pole ainuke, kes kaaluga kimpus.
Mina olen ka terve elu kaaluga hädas olnud. Kosuma hakkasin vahetult enne kooli. Ja keskkooli lõpuks kaalusin 82 kilo, mis on minu 164 cm juures ikka maru palju küll. Koolis noriti ka sellepärast. Eks mu elustiil ei soosinud ka kõhnumist, kuna lemmiktegevus oli lugemine ning olin üsna kodune tüüp (seda siiani). Ülikooli esimestel kursustel oli elutempo niivõrd kiire, et 20 kg kadus pingutamata, kuid säilitada suutsin seda kaalu vaid nii kaua, kuniks kohtusin oma kallist abikaasat

ning elu muutus taas rahulikumaks (ehk siis vaid 4-5 aastat). Kohe hakkasid ka kilod naasema ja paari aastaga võtsin kõik 20 kilo tagasi. See number on vist kehamälusse söövitatud, sest kuigi raseduse lõpuks kaalusin 100 kg, siis vaid nädal hiljem olin jälle 82 kg. Nüüd suvel peale imetamise lõpetamist hakkasin taas kosuma ja nüüd siis istun 90 kilo otsas.
Põhjus on ju teada-ei suuda oma toitumist kontrolli all hoida, sest ega keegi teine mulle ju seda kõhtu ei topi, ikka ise

Raske on hetkel, aga ma siiski usun, et aasta lõpuks olen selle kontrolli alla saanud. Peale iseenda tervise ja heaolu saavutamise, tahaks oma 1,5-aastasele tütretirtsule tervisliku eluga eeskujuks olla.
Selle pärast liitusin ka teiega, et koos on ikka kergem. Sõbrad ja pere toetab küll, aga need, kellel kunagi kaaluga probleemi pole olnud, ei mõista tegelikult, kui raske on uuesti järje peale saada. Koos on kergem hoida motivatsiooni ka hetkedel, kui see kaduma kipub
Piia37 on ikka eriliselt tubli olnud
