Tagasilöök - luuletus lehelt Kaalust alla
Kuupäev: 29. January 2011, kl 14.17
Oled söönud nii palju, kirja panna ei saa
Pastakas murduks, jalge alt võtaks maa
Suurim luuser siin linnas, on sinule vend
Tahaks karjuda, karjuda, vihata end.
Alla anda on rõõm, vastu pidada piin.
Ei näe enam ühtki võimalust siin.
Aga ei! Nii ei käi! Räägi endale tõtt!
Ära tee! Ära loobu! Vaid see oleks lõpp!
See ongi tõehetk. Sinu muutumisuim.
Sinu õppeprotsess, sinus peitunud võim.
Siiamaani läks hästi, oli ülihea kõik.
Pole maailmalõpp hetkeks pöördunud võit.
See on osa su retkest, vahepeatuseks vaid.
Eesmärk terendab kauguses, tugevneb vaim.
Sa saad selle kätte. Hoia selge vaid meel.
Sa ju teadsid, et tuleb paar takistust teel.
Küll tihti neil rändajail pudeneb sau,
Kaob lootus, kaob tahe, kaob viimane au.
Alla anda on lihtne kui hägustub pilk
Kui pisaraid järgneb tilgale tilk
Kui kommidemeri on ainuke rõõm
Kui sõõmule järgneb veel kümneski sõõm
Liiga hilja me taipame, silmad täis häbi
See võidusõit polnud, see polnud veel läbi.
Muutus nõuabki aega ja lõputult tahet,
Nõuab oskust, et teha neil asjadel vahet.
Edu ja allakäik käsikäes käivad
Kõrvalseisjale teinekord ühena näivad
Meeleheide on võidetav. Tunnista tõtt!
Ära nüüd anna alla. Vaid see oleks lõpp!