Ma olen täitsa nõus Cosmopolitanis kirjutatud looga, kuidas tervislikku ja tasakaalustatud toitumist taga ajades masekas peale tuleb. Kuidagi närvi ajab lõpuks, et ükskõik mida suhu pistan, ikka on valesti. Saan aru küll, et lõpuks võib see viia haiglasliku nähtuseni nimega ortoreksia, kus inimene püüab paaniliselt ainult "õigesti" ja tervislikult toituda, nii et see muutubki lõpuks ainuvaldavaks kinnisideeks. Nii kaugel mul veel asi ei ole, aga ... ahh, närvi ajab ühel hetkel, et kuidas mul siis välja ei tule see tasakaalustatud söömine.

Mind ei aja närvi see, et toit pole tasakaalus. Pigem viib masenusse see, kui kõik teeksid nagu õieti, nii nagu vaja aga tulemust ikkagi pole. Ja ma ei usu, et just tasakaal on see, mis tulemust toob.

Ei mingit masendust! Söön korrapäraselt, tasakaalust on asi ikka veel kaugel, ikka kipun valke rohkem tarbima, aga kaal langeb. Ja tervislik toitumine ongi imelihtne, ikka pool taldrikust on juurikad, kas küll alati maitsev, see teine küsimus.Aga eesmärgiks on ju peeglist vastu vaatev kena inimene, mitte ümar punnkõht7 paks tagumik- volt siin ja volt seal

Heh. Inimesed mõtlevad positiivsed asjad enda jaoks negatiivseks.

Paraku ei sõltu kõik alati siiski ainult mõtlemisest. Mõnikord surub inimene ilmtingimata positiivse hoiaku säilitamiselt lihtsalt alla tõelised probleemid, mis lahendust vajaks ja minu arust see on vale ning maksab lõpuks kätte.
Tasakaalu probleemid mind nii väga ei vaeva, pigem jälgin, et asjad pikemat aega väga paigast ära ei oleks ja jään rahule. Aga enda pidev piiramine on ikkagi raske, mis siis, et ma saan väga hästi aru, et see on ainus võimalus ja et kõike saab ju süüa, ainult et õigetes kogustes ja tulemused on silmaga näha jne jne jne. Aga sisuliselt on ikkagi tegemist mingite väga pika aja jooksul mulle omaseks kujunenud käitumismallide maha surumisega. Mulle tundus kuskil kuu aega see kaaluabi asi täitsa lihtne ja meeldiv, isegi huvitav oli katsetada ja kombineerida. Aga siis järsku tundsin, et kõik ei ole ikka nii korras, nagu ma uskuda tahtsin, tuli peale mingi seletamatu üleüldine rahulolematus, mis siis, et kaal langeb. See on küll pigem ajutine nähtus, mis üle läheb, kuid siiski. Pidev iseenda piiramine tekitab stressi, mis tasapisi koguneb ja siis järsku ootamatult välja lööb. Ja piiramine on paratamatu, uued harjumused kujunevad tõeliselt omaseks alles väga pika aja jooksul. Ei ole suutnud veel päriselt õiget lahendust välja mõelda sellisteks puhkudeks, kui järsku lihtsalt ei tunne jõudu jätkata. Kas lihtsalt käega lüüa ja paar päeva vorstisaiu ja pitsat vitsutada? Pärast on siis parem tunne küll, rahu on jälle majas, mis siis et see kiloke ka kohe juurde ronib - küll selle jälle maha saab. Aga selline pendeldamine näitab ju, et asjad pole ikka päris stabiilsed ja korras.