Kuupäev: 12. January 2014, kl 21.23
Täpselt sama probleem.
Päeval olen koolis, trennis ja siis ei tule söömine meeldegi( söön hommikul ja lõual sooja toitu). Vahepeal tekib isu, aga kuna pole võimalust kohe midagi haarata, läheb see peagi üle või tuleb midagi muud vahele(kontroll töö, vastamine vms).
Aga need õhtud. Jõuan umbes pool kaheksa koju, söön korralikul sooja õhtusöögi ning peale midagi ka (kohupiim, kakao vms) siis 15-30 min pärast avastan, et tahaks veel midagi head. Vahel anna kohe järgi, teinekord ootan ja kasvatan iseloomu. Talvaliselt suuda maksimum 30min olla. Ma ei suuda ei õppida ega midagi muud teha sel ajal, koguaeg on mõtted söögi juures. Lõpuks võtan ikka ära siis midagi( küpsise, kommi, šokolaadi). Siis tahaks muudki veel ja veel. Mingil hetkel saab isu täis, siis loodan, et tänaeks on kõik, kuid 30min- 1h pärast hakkab kogu trialngel otsast peale
Ma ei suuda lihtsalt lõpetada söömist. Vahet pole kas pean "dieeti" või mitte. Isegi kui luban endale piisavalt toitu, päevane kaloraaž ca 2000. Söön liha, kala, muna piiamtooteid, teravilju, juurvilju, puuvilju- ühesõnaga mitmekseiselt. Ei piira ühtegi toidugruppi, aga isud ei jäta. Ikka on need igaõhtused luupainajad kallal.
Ma ei oska enam midagi teha. Olen lugenud emotsionaalse toitumise alast kirjandust. Kõik tundub nii lihtne, loogiline ja teostatav, kuni tuleb järgmine isuhoog. Olen kirjutanud A4 täis küsimusi, millele peaksin vastama, enne kui sööki haaran. Õgimishoo hetkel on mul aga täiesti suva.
Mina pole enam mina ise. Keegi teine justkui kontrolliks mind. see on kohutav...
Ma tahaks istuda külas ollas laua ümber nii, et ei piidleks kogu aeg laual olevat sööki. Täielik piin on istuda laua ümber, kus on maitsvad lihalõigud, ahvatlevad koogid, küspisesed, kommid jms. Üritan isegi selliseid üritusi ja koosviibimisi juba vältida, sest tean, et kuna ma külas olles endale ei luba liiga palju, siis kodus läheb hulluks õgimiseks.
Ega ma siit foorumist ei ootagi eriti midagi, lihtsalt P2iksekene21, tea, et sa pole ainus, kes isudega maadleb...