Kuupäev: 16. November 2011, kl 11.43
Teate kui hea on teie toetusi ja lugusid kuulata. Ma olen nii tänulik- oleksin nagu uusi sõpru teie näol juurde saanud. Te olete nii vahvad- meil on 1 eesmärk aga lisaks veel olete nii sõbralikud ja toredad. Ma olen ju teie jaoks võõras- lihtsalt veerev kakuke (nüüd juba mitte nii veerev) ja tegelikult ju saavutame oma eesmärgi ja läheme laiali? Samas, nii meeldiv kui keegi raskel ajal toetab...
Jah, meil see suhe logises juba pikemat aega. Ma tõesti püüdsin- kui me kohtusime 7 aastat tagasi siis kaalusin 55-57 kilo. Sündisid lapsed ja kaalukest hakkas ka nagu ligi hiilima.... Ma ise arvasin koguaeg, et olen pärinud oma vanaema geenid, kes oli tõeline pisike daam... Igatahes maikuus avastasin, et kõik- nüüd võtan ennast kätte! Hakkasin tihedamalt kosmeetiku juures käima, juuksuris jne. Kuigi ega ma enne ju ka ennast täiesti käest polnud lasknud. Kahjuks isegi 13 kilo kaotamine ei suutnud mind teha veetlevaks ja ahvatlevaks. Selleks sai hoopis minust 10 aastat noorem naine....
Kõige raskem on asja juures see, et meil on 2 väikest eelkooliealist last... KUna kogu see asi lõi jalad ikka nii alt siis võtan antidepressante (pole veel siiani aidanud) ning ka rahusteid, et vähemalt paar tundigi öösel magada. Lapsed aga on ühed uskumatult targad inimesehakatised- kui mu õnnestus pisem paar kuud tagasi enda voodisse meelitada siis nüüd võin ma teda kasvõi 10x oma voodisse viia aga ta hiilib ikka minu juurde tagasi... Suurem pojake aga on juba mitu päeva maganud minu voodi ees kõval põrandal, et emmet valvata!!!! Kusjuures õhtul kõik rahulik- loeme unejutu ära ja magama. Õnneks need unerohud aitavad magama jääda, nii et ma ei kuule kunagi kui nad minu juurde hiilivad...
Söögiisu on absoluutselt läinud- isegi kui õnnestub midagi süüa siis see tuleb kohe välja. Ju siis ikka veel on seda rasvakihti ka, et annab langeda.
Ja sõbrad- teate, mul on neid päris palju aga kui on pere ja väikesed lasped siis piirdub sutlemine vaid mõne telefonikõnega jne. Alates sellest ajast kui ma sain teada, et nüüd ongi kõik-praktiliselt kõik sõbrad on mu välja otsinud ja kusagile välja vedanud ja katsunud rääkida jne. Ühest küljest ei ole mu pisarad otsa saanud- nii et väga raske on suhelda, teisalt on see nii soe tunne kui sul on sõbrad!!!
Ma ei kujuta ette, kaua see valu kestab- aasta või hoopis 10 aastat. Ei tea. Uut meest ja minu lastele uut isa kindlasti minu ellu ei tule- olen seda lubanud.
Aga kaalust- vaatasin et 64,3 oli mul märgitud eelmisel reedel. 61,3 oli täna riietega.... Nii. et vähemalt midagi head ka
Löön teid ikka pika puuga
Aga tänud sõbrakesed- eks vast läheb valu üle, ma nii sooviksin seda aga see hetkel väga värske