Kuupäev: 19. January 2012, kl 23.00
Tere kaunid Lillekesed,
@Tipa: teretulemast meite sekka!
Pole juba mõnda aega midagi siin foorumis kirjutanud. Tööl on kiired ajad ja ka kuidagi enesetunne on 0 ja vahest veelgi madalam. Hiljuti just mõtlesin sellele meeletule kiirustamisele ja kroonilisele ajanappusele. Peaks oma asjatoimetamised üle vaatama ja tuure madalamaks võtma, muidu varsti jälle ei jaksa...
Kell on... üsna palju. Ja millega mina tegelen?- küpsetan Napoleoni koogile põhjasid. Kuna meil on köök suhteliselt väike, siis ei saanud päeva ajal küpsetada, sest minu pooleteise-aastane ei oleks lihtsalt lasknud. Kolmapäeval tegin emale sünnipäevaks küpsisepõhjal joguri-vahukoore-marjakoogi, hoolimata vahukoore sisaldusest, tuli kook mõnusalt kerge. Homme teen isale sünnipäevaks ahjus küpsetatud jogurtikoogi. Ja laupäeval lähme sünnipäevasid tähistama koos teiste külalistega ning siis võtan kaasa Napoleoni. Tubli tütar! (Õde on hetkel Tais puhkusel, seega olen vanematele hea laps kahe eest.)
Vabandan, kui ajasin kellegil suu vett jooksma. Ego on vist nii suur, et tahtin enda pisikesi kordaminekuid jagada. (Paljud muud asjad on mul hetkel tõsises madalseisus.)
Kookide küpsetamise rõõmud on minu üsna hiljutine avastus, alates hetkest kui kolisime mehega omaette (u 3,5a.). Vanemate kodus mulle üldse ei meeldi köök ja minu sealne kokkamine kipub tihtipeale aia taha minema. Selline mõju siis valel värvivalikul (hetkel on minu jaoks liiga palju punast). Õnneks on köögi sisustus juba üsna vana ning oma aja ära elanud ja nüüd kui leidub vahendeid, siis läheb köök kap.remonti- jeee.
Täna tainast rullides tuli näole kerge naeratus- nimelt on mul selline salaunistus, et teen kunagi oma väikse pagariäri/kohviku. Isiklikus plaanis on sinna muidugi pikk arengumaa ja ma ei ole ka sihikindlaid ja teadlikke samme selles suunas astunud. Kuid see on see mõte, mis on minu jaoks aeg-ajalt edasiviivaks jõuks.
Mis puudutab õhtust söömist, siis õnneks minu jaoks see enam probleem ei ole. Minule endalegi üllatuseks on söömise jälgimise ja vahepealse pisikese dieediga need isud kadunud. Võin õhtuti üsna külma kõhuga vaadata, kuidas mees midagi head ja paremat sööb. Mind on aidanud ka meeletutes kogustes toore salati söömine. Hiljutine taasavastus on jääsalat- õhtusöögi kõrvale söön ära pool pead. Ja paprika on ka minu suureks nõrkuseks. Ma ei ole just eriti usin vee jooja ja arvan, et kuna need köögiviljad on mõnusalt mahlased, siis sellepärast need mulle nii väga meeldivadki.
Söömasööstude vastu on veel üks hea tuntud soovitus- ei tohi tekitada endal hundinälga. Siin tulevadi abiks nn vahepalad.
No nüüd sai küll vist kõik südamelt ära...
Aitäh, kui keegi luges lõpuni
.
Homme kohtume siis kaalutabelis.