Kuupäev: 17. February 2012, kl 12.06
Tere kaunid Lillekesed,
Minu nädalatulemus on jälle plussiga (+0,3kg), kuid olen rahul, et kaalu tõusulaine on raugemas ning olen välja saanud/saamas ka oma söömistsüklist. Olen endaga hetkel suhteliselt rahul (ei ole peal musta masendust), kuid hirmus kahju on vaadata, kuidas kaalutabelis minu ilus miinustulemus muutub ajaga aina väiksemaks...
Üle pika-pika aja tegin täna hommikul oma tavapärase tempoka jalutuskäigu- tuju on hea. Ning mõnusaks motivatsiooniks oli asjaolu, et lõpuks ometi leidsin üles oma sammulugeja, mida ma nii väga taga igatsesin. (Vahapeal ostsin juba ka uue, kuid juba järgmisel päeval viisin selle poodi tagasi- vidinal ei olnud midagi viga, see oli lihtsalt üks minu kiiks.) Kõndimise osas on nüüd motivatsioon jälle olemas. Olen natuke kontrollifriik, ning lihtsalt pean teadma, kui palju/vähe ma käin. Pool päeva selja taga ning näidik näitab juba 7,5tuh. Õhtul peab ka veel pari kohta jõudma. Seega tuleb täna kohe korralik tulemus.
Hetkel on minu päevakavas aktuaalne sobiva lastehoiu leidmine. Tahan lapse panna hoidu esialgu ainult paariks päevaks nädalas. Loodetavasti annab see natuke rohkem aega iseendale ning jõuan lõpuks jälle ka ujulasse. Basseinis pole ka käinud juba sajandeid. Vahepeal tahtsin minna koos lapsega, kuna ta on meil mõnus veefänn, kuid külmad ilmad nullisid plaanid. Ja kui ma lähengi lapsega, ega ma siis enda koormust ikka kätte ei saa. Eks näis,mis saama hakkab...
Kolmapäeval käisid külalised- mees tegi mõnusa riisisalati ja mina tegin küpsise põhjaga joguri-vahukoore-kirsikoogi (täitsa omas elemendis). Tavaliselt ma ise ei ole kirsikookidest väga vaimustatud, kuid kuna poes teisi külmutatud marju ei olnud, siis tegingi koogi kirssidega. Külalised kiitsid taevani salatit. Mees ise oli koogist nii vaimustatud, et tellis juba uue (kuid kuna pole suurt põhjust teha, siis jääb uus kook ootele).
Kolmapäeval oli ka onu sünnipäev, ning minu üllatuseks helistas ta ise minule, aga muidugi selleks, et laupäevaks enda külalistele toorjuustukoogid tellida. Jaanuaris tegin vanematele sünnipäevaks Napoleoni koogi ning ema andis onule vilhje, et ma teen midagi magusat hea meelega. Kui asi samas vaimus edasi läheb, siis isikliku pagariäri mõtted saavad veelgi hoogu ning mõte võibki teoks saada...
Hetkel toob pagariärist mõtlemine naeratuse näole, aga kui asi edenema hakkab, siis on see garanteeritud pea- ja südamevalu- üritan siiski praegu veel optimistlik olla.
No nii Lillekesed... käre pakane on järele andmas ning juba nädalavahetuseks lubab kerget sula- aeg on mugavustsoonist välja tulla ning ennast rohkem liigutama hakata
. Tunnen, et minu motivatsioon on küll hetkel tagasi- ja piisas vaid ühest väiksest sammulugejast
.
Kes on juba praegu tublid olnud, jätkake samas vaimus ja kes veel kogub ennast, siis nüüd on küll viimane aeg tegutsema hakata, et bikiinivorm veelgi saledam oleks.
Olge mõnusad!