Kuupäev: 25. June 2012, kl 11.02
Tere kaunid Lillekesed,
Siin meie 37. nädala tulemused:
[
docs.google.com]
Eidekese hüvastijätu alatooniga postitus tegi pisut haiget- kas tõesti me lõpetame???... Jah, kaalunumbrid on algusspurdihoo maha jätnud ning nüüd peab lihtsalt kannatlikum olema. Kuid mõned positiivsed nädalad teevad siiski tõsiselt rõõmsaks- ma sain hakkama!
Minu ettepanek on hoopis alustada viimaste vapratega uus foorum (koos vana tabeliga) ning heietada oma tegemistest edasi. Muidugi see kõik on vabatahlik- minu liikmemaks on tasutud kuni järgmise aasta aprillini. Kui see on siiski lõplik hüvastijätt, siis ma lihtsalt lepin sellega.
Kuigi tegemist on kaalulangetamise portaaliga, on minu jaoks see pigem rohkem võimalus aeg-ajalt oma mõtteid teiega jagada, peale mida on alati mõnus kergendustunne. Nii ka täna tunnen ma tõsist vajadust oma mõtteid ja tundeid teiega jagada...
Käisin hommikupoole Ülemiste Rimis ning juhuslikult kohtasin ühte "sõpra". (Ma ei tahaks teda päris sõbraks nimetada, kuna me ei suhtle ega käi läbi.) Tegemist on ühe armsa inimesega, kellega oli aastaid tagasi romantiline ja kirglik suhe. Ning pean ausalt tunnistama, et praeguse elukaaslase kõrvalt. Kuid lohutan ennast teadmisega, et armukesega voodisse me ei jõudnud. Me suhtlesime väga pikalt ning kõik sai läbi minu enda jaoks väga ootamatult. Minu armuke, nimetagem asju õigete nimedega, teadis, et mul on mees ja ta ei talunud ühel hetkel mõtet, et peab mind jagama ning lihtsalt lasi mind lahti. Ta meeldis mulle lausa kohutavalt ja teadsin, et mina meeldin talle ka ning me leppisime omavahel kokku, et tegemist on meelelahutusega ilma kohustusteta ja tunneteta. Endalegi üllatusena meeldis mulle mõte, et ma saan kedagi manipuleerida ja mängukannina kasutada- kõlab üsna õelalt ja sugugi mitte minulikult. Kuid siis ma olin veel noor ja üsnagi vallatu... Ühel päeval sain e-kirja, mida ma poleks tahtnud kunagi saada... Ja jällegi olin üllatunud, kui jõudsin arusaamani, et mul olid päris sügavad tunded selle inimese vastu. Ma lihtsalt ei tahtnud seda endale tunnistada, kui me veel koos olime. Ma pole siiani (sellest on juba üle 5 aasta möödas) suutnud oma mõtetes selle inimesega hüvasti jätta- ma mõtlen temast päris tihti, olen teda paar korda ka teles näinud ja niisama tänaval. Iga kord mul hakkavad käed värisema ja ma tunnen, et olen näost kaame... kuid samas pööran selja ja marsin minema, ma lihtsalt ei julge talle otsa vaadata... Täna mul nii hästi ei läinud- ta seisis kassajärjekorras minu taga ja teretas mind. Oh õudust- kassajärjekord ja raha maksmine pole minu jaoks veel kunagi nii hullult veninud, see kestis terve igaviku. Ja ma teadsin juba enne, et ta seisab minu taga...
Me rääkisime põgusalt oma hetke eluolust ning ta kohe ei saanud meenutamata jätta, et meil oli koos hea... Miks ta seda mainima pidi??? Ja miks ma sellest nii häiritud olen?
Mõlgutan mõtteid, et ma peaksin talle kirjutama ning korralikult hüvasti jätma, võib-olla siis ma lõpuks enam ei mõtle talle nii palju ning saan rahulikult oma eluga edasi minna. Kuid miski hoiab mind tagasi, kartuses et ehk ei olegi see hea mõte. Ta on kindlasti oma eluga edasi läinud ja ma ei tahaks midagi surkima hakata. Tuleb ka võib-olla lihtsalt selg sirgu ajada ning minevik minevikku jätta...
Selle armsa inimesega on seotud ka suuremat sorti kaalukadu- kui me kohtusime, olin 82-83kg ja kui me nn lahku läksime olin 67-68kg. Mõnikord ma mõtlen sellele seosele ning igatsen taga romantilist seiklust- kuid see oleks kohutavalt ebaaus minu pere suhtes...