Kuupäev: 25. April 2013, kl 05.08
Niih, sünnipäeva puhul sain -800g kirja. Ma isegi ei imesta enam nende numbrite üle - kuna toitun sellest, mis kätte sattub ja püüan sealjuures ka tervislikke valikuid teha, siis tõesti olen pidanud mõnelgi päeval soolikate virinat taluma. Ega see kaal siis sellise eluviisi juures just tõusta ei saa. Kuu alguses peaks toiduvalikuga jälle veidi lahedamaks minema ja 79 on veel siiski 2,3 kg kaugusel...
Ehk siis - minu esimese tõsiselt rõõmu valmistava numbrini võib minna veel nädalaid.
Ostsin enne kaalualandamise-missiooni Humanast täiesti tuttuued teksapüksid. Noh, vanadel olid kintsud ära hõõrdunud ja hädasti oli uut paari vaja. Kuna oli sigaodava kauba päev, siis ega ma eriti ei mõelnudki: rapsasin esimesed ilusad teksad kaenlasse ja maksin ära. Kodus hakkasin jalga proovima ja oh seda nuttu ja hala: need püksid ei tulnud mul üle kintsudegi!
Sain aru, et olen veelgi paksem kui ma senini uskunud olen. Ja ei saanud aru, kuidas ma siis nii väikesed püksid arvasin endale jalga mahtuvat.
Veidi rahunenuna mõõtsin üle pükste vöökoha (ei leidnud suurusnumbrit kuskilt pükste küljest) ja otsustasin, et vot need püksid ma ühel päeval endale jalga vennitan.
Nädalate möödudes üritasin ikka neid pükse aeg-ajalt jalga panna. Esialgu hakkasid need üle kintsu tulema, kuid vöökohani polnud neid võimalik tõmmata. Siis mõne aja pärast sain aru, et need vöökohani ei tulegi, on pigem puusapüksid ja hakkasin vöökoha asemel oma puusa mõõtma. Ühel päeval suutsin püksid isegi nööbist kinni pusida, aga vaatepilt oli kohutav ja ega see tunne puusa ümbergi meeldiv ei olnud.
Eile aga otsisin jälle meeleheitlikult, mida selga panna. Näppu jäid minu "dieedipüksid". Väikese kõhklusega tõmbasin need jala otsa, kogusin julgust ja panin nööbi kinni. Ei noh, täitsa lahe ja mugav oli.
Kaotatud kilod ei olegi minu jaoks sedavõrd olulised kui see, et ma saan lõpuks kanda ka pükse, mille tagumiku pinnalaotus ei ole peaaegu ruutmeeter!