Kuupäev: 27. August 2014, kl 22.13
Mul ka raseduse ajal otseslt isusi ei olnud, kuid olid asjad, mis ei meeldinud. Kartsin söömist, kuna ei teadnud, kuidas mu keha sellele nüüd reageerib. Liha ajas öökima, kuidi olen muidu suur lihasõber, ei kujuta oma elu ilma selleta ettegi. Sibulat ma ei ole kunagi söönud ja siis muutus see eriti jälgiks, oleksin ääre pealt mehe poest ostetud mulgiputru nuusutades vetsu jooksnud. Riis muutus saepuruks ja on seda veidi siiani. Kukeseened varem meeldisid, raseduse ajal muutus see vastikuks ja läks aega, enne kui ma neid uuesti süüa sain. Igapäev proovisin midagi uut leiutada, mis mulle meeldida võiks. Üks leiutis oli tomatisupp virsikutega
Siis arvasin, et see on täiesti normaalne, et proovin selliseid uusi asju. Nüüd hiljem ei tunudu see üldse nii normaalne
Magusaisu tõusis rasedustega. Mul kaks poissi ka
Esimese rasedusega kaalusin viimasel kuul 11 kg rohkem, kui mudiu ja teisega 16 kg rohkem. Peale esimest last sain kaalu kuskil poole aastaga normi, teisega sain alles nüüd viimastest kilodest tänu jooksmisele lahti (noorem poeg 3 ja pool).
Ma ka seda unistamise asja praktiseerinud ning siiani väga hästi töötanud. Olen enamvähem kõik saanud, millest unistanud (ptui, ptui, ptui). Ja kui halb mõte pähe tuleb, siis kordan endamisi "Kõik on hästi ja kõik läheb hästi!", kuni need halvad mõtted on peast läinud. Selline enda loodud mantra
Samas unistuse täitumisele tuleb anda aega, kiirelt ei tule midagi. Ja alati ei pruugi nii tulla kudias arvasid, kuid lõpuks loksub kõik paika ja paremini, kui oskasid oodata.