Kuupäev: 02. April 2014, kl 06.33
Tere ka minu poolt!
Ma ei tea ka, milles asi, aga kuidagi kiiva tahab praegu kiskuda. Ometi olin õnnelik, et olen saanud alla 90, kuid mingi võitlemine käib 88 ja 89 vahel ja tunnen, kuidas kaalulangetustuhin võitleb minnalaskmisega. See on tõesti õigus, et niipea, kui ühel päeval veidigi minna lased, peab jällegi vaeva nägema, et seda ära nullida.
Mõnikord tiksub nagu väike kuradike
kõrvus: "Mis sa jamad, mõtle, kui hea oli enne - ei mingit mõtlemist, mida sööd või jood, ei mingit arvestamist!" Siis piuksub õrn hääleke
vastu: "Aga kas sa seda mäletad, kui raske oli botaseid kinni panna, kui raske oli õues kõndida, muudkui ähkisid ja puhkisid?!"
Nojah, nii see on, tuleb vist ikka seda õrna häälekest kuulda võtta, ehk muutub ta siis ükskord ka tugevamaks ja see väike kuradike nõrgemaks. Saaks selleks reedeks kasvõi väikese miinuse, et uut särtsu juurde saada.
Nüüd sai natuke virisetud ning hea ja kurja võitlus on nagunii igavene. Edasi positiivselt!