Kuupäev: 06. December 2011, kl 16.10
Tere.
Loen ja peaks märkima, et viimasel ajal siin liiguvad kurvad uudised vaid, v.a. röömsatele kaalulanguse uudisetele (peale minu).
Kallis Mija. Minu arvates on kõige hullem teada saada midagi hullu oma laste tervise kohta. Ma olen seda üle elanud oma tütrega, kel leiti igasuguseid hädasid peale sündi esimese aasta jooksul. Käisime muudkui Tallinna beebide haigla vahet. Aga praegu kümme aastat hiljem on kõik ok. Tervis korras, jookseb ja kargab ja hüppab. Kõik möödunu on unustatud. Ma soovin sulle jaksu ja vastupidavust laste haiguse taltsutamisel.
Kulla Pata. Ka mina läksin 4-5 aastat tagasi laste isast lahku. See oli minu otsus ja muidugi mõlemale raske, Sest mina tahtsin lihtsalt aja maha võtta ja iseenda heaks ka midagi tegema hakata. Tema tahtis koduperenaist. Mina tundsin, et ainult koduperenaiseks olemine mulle ei istu. Kolisin mehe vanemate kodust välja, asusin end täiendama ülikoolis jne. Samas südames on igatsus ikka, aga olen oma valiku teinud ja eesmärgid on teised. Pealegi tema otsis omale kohe uue näitsiku minu asemele.
Ametlikult lahutada ei ole me mõlemad suutnud tänini....raske on kohtuda, siis tekib selline raske tunne südamesse. Aga jah...elu läheb edasi, saan rohkem ringi sõita ja ilma vaadata ja ennast lastele pühendada. Uut meest otsinud ei ole, sest sellise kiire elu kõrvalt ei jää aega. Kool tuleb lõpetada endal, töö asjad joonele saada, toitumine korda seada, jne. Ei ole mõni vööras mees ise ka minu ukse taha ära eksinud.
Kalli KonnaLonnile ka ilusat paranemist opist.
Olen praegu tarkade õpetuste järgi tegutsemas usinasti. Palakesed kaasas tööl, jälgin, et iga 3 tunni tagant söön midagi. Hoian, et esimene päeva pool on toitvam. Kõht on päev läbi täis ja õhtu ei ahnitse siis liiga palju. Paistab, et toimib.
Edu meile kõigile ja olgem ikka terved.