Kuupäev: 18. November 2014, kl 12.16
Tervitused. Ootasin nädalakese vastukaja, aga kuna oli täielik vaikus , siis järeldasin, et ilmselt olen seekord oma murega üksi. Selle ühe nädala ootuses -lootuses pidasin ilusti vastu, organism puhastas ennast ära ja loovutas endast ligi 2 kg räpsu. Nüüd aga suutsin juba uuesti käega lüüa ja püüan ennast lohutada mottega, et eks ma alustan uuel aastal, sest siis tavaliselt algab hunnik uusi duelle ja kõigil on suur kaaluhäda käes. Need on "õgardlusest paksude" (endast räägin) lohutusstiilid ju..., et saaks ikka kuidagi seda asja edasi lükata. Surun lihtsalt probleemi olemasolu alla. Koguaeg. Tegelikult on see mul koguaeg meeles, igal hetkel tunnen kuidas teksad on kitsad, mantel on kitsavõitu ... ja on oht , et peale jõule ei lähe need mulle üldse enam selga

Aga vot ei ole mul piisavalt iseloomu , et üksi see asi "ära teha". Valus tõde. Jah, piilusin ka teisi duelle, otsisin alternatiivi, et kuhu võiks liituda. Sry, aga mulle tundus meie eelmisel "hooajal" külgküljekõrval võitlus sedavõrd hea, et käsi ei tõusnud kuhugi liituma. Iseenesest on see samamoodi jälle lihtsalt üks ettekääne edasi lükkamiseks... et kas kõik või mitte midagi
Nädala jõin vett - sellest ka ilmselt hea tulemus. Siis viskasin isegi veepudeli nurka. Ja kaalu patareid näitavad LO-d, olen poest juba 2 x tulnud ära mõttega, et järgmine kord lähen võtan , sest praegu on veidi kiire ( patareid on suure kodupoe kõige kaugemas otsas). Vot nii on minuga looda. Ei tahaks ennast päris lootusetuks loobujaks tembeldada, aga häbi on küll. Häbi on enda ees. Ja see siia kirjutamine on nagu peeglisse vaatamine ja tõe välja karjumine ... endale ... otse näkku. Võibolla on sellest kasu ja lähen otsin veepudeli üles jälle
Hatugirl, palju õnne Sulle ! Tegelikult lugesin sinu uudise kohta juba kuskilt teisest duellist. Kuna olen ise rasedustega kaaluhädadega võidelnud ja veidi teises kontekstis seda ka arstidega koostöös teinud, siis ma teaksin, mida ma endale soovitaksin... aga ma tean, et teisele inimesele pole mõtet neid soovitusi jagada. Ütlen vaid niipalju, et olin uskumatult õnnelik, kui viimase rasedusega kosusin ainult 6kg. Ja kohe peale sünnitust kaalusin tiba vähem kui rasedaks jäädes. See oli võrratu emotsioon, mis loomulikult ei ületanud rõõmu uue ilmakodaniku üle

Küll aga sooviksin seda emotsiooni kõigile rasedatele kellel mure keha ülekaalu pärast. Jah, ma tean, et ka 50 kg rase võib tunda muret üleliigse kehakaalu pärast, kuid ma räägin ikkagi omasugustest, kellel kmi sinna 30 kanti vägisi taha kippuda. Aga Hatugirl, veelkord õnne !
Annn, sinuga koos oli tore pingutada, vaatamata sellele , et oleme täiesti erinevate võitluskategooriate esindajad. Siinses mõistes esindad sina sulgkaalu ja mina olen .... no mite just sumo kaalu esindaja , aga raskekaalu esindajaks võin ennast küll pakkuda

Aga sinu järjepidevus ja ausus olid meeldejäävad. Kui ikka läks käest, siis kirjutasid ja kirusid ennast ja võtsid järgmine päev ennast uuesti ette. Tubli oled ja usun, et saad kunagi oma unistustekaalu ka kätte. Olid ju siiski seda käega katsumas juba
Tahaks loota, et ka mina suudan ennast taasleida ja teha läbi oma igatalvise kõhnumiskuuri, et siis suvega jälle ( mitte)kosuda....enda üle peab ju ka oskama naerda, eks

... kuigi see pole just päris õige koht, mille üle naerda, nutma peaksin hoopis
Nüüd lähengi alustuseks veepudelit otsima. Ei tea kuha ma selle küll viskasin ...