Kuupäev: 03. July 2015, kl 12.12
Hei!
Olen siit mõnda aega eemal olnud, aga nüüd tagasi!
Jaanipäeva pidustused ja muu võttis oma aja ning pole olnud mahti arvutis eriti ollagi.
Kokkuvõtteks võin öelda, et jaanipäeva nädalal olin väga suures madalseisus. Muidugi ei järginud kava, küll üritasin süüa nii nagu viimased kaks nädalat olin juba söönud, aga vist panin ikka kogustega puusse ja eks oli muid asju ka seal. Igatahes, jaaninädala lõpuks lõi mul kaalule juba 109.9 kg ning olin suht suures masenduses, sest olin juba vahepeal saanud jälle järjele. Kuna polnud end mõnda aega ka liigutanud, siis käis klõps peas ära (lõpuks!!!!), olin maru vihane enda peale ning panin trenni riided selga, ajasin mehe ka välja ning läksin rattaga sõitma. Sellest ajast pole olnud ühtegi päeva, mil ma poleks kas kõndinud või rattaga sõitnud. Isegi Jillian MIchaelsi shrediga hakkasin 30. juunist pihta. Väga raske on praegu, aga tunnen, et on kasu ka sellest shredist.
Tänaseks olen jaanikilodest lahti saanud ning kaalul seisab 108.3 kg. Pole 107 kg nii lähedal olnud juba ammu. Motivatsioon on väga suur süüa kava järgi ning liigutada end. Õhtuti kohe kibelen välja.
Mõõtsin ennast ka eelmine nädalavahetus, et hea võrrelda kuu pärast. Siis võtsin ennast päriselt käsile, mitte aga kuu teisel nädalal, kui kavaga alustasin. Orgu keskkonnas sisestatakse ka vööümbermõõt ning täna mõtlesin, et no huvi pärast mõõdan enda kõhu piirkonda, et nagunii midagi muutunud pole nii lühikese ajaga. Suur oli mu üllatus, kui mõõdulint näitas väiksemat numbrit. Taljest on kadunud 2 cm ja naba kohalt mõõtes 1 cm. Oi kui häppi ma praegu olen! Olen ennast küll piitsutanud korralikult, aga ei uskunud, et peale nädalat võib juba ümbermõõtudes näha olla tulemust.
Täna võtan natukene rahulikumalt, kuna ma tegin vist endale natukene liiga. Sääred on nagu pakud all, suht valusad ning säärte pealt nagu kont valutaks. Ilmselt ülekoormus, et suure tempoga kohe pihta hakkasin ja võib-olla ka halb soojendus/venitus. Üritan nüüd hoolsam olla ning jälgida, et endale ikka viga ei teeks. Praegu on küll üpris paha tunne..
Ma siin teisel päeval läksin 15 km rattasõidule. Tunni ajaga sõitsin läbi. Väntasin ikka täiega, higi lahmas. Suurest ähmist olin unustanud veepudeli koju, aga tagasi ka ei läinud! Sõitsin siis oma sõitu, ikka mina teistest mööda, kui äkitselt sõitis minust üks sandaalides mees mööda. Mina vahtisin, et nagu mis mõttes sa must mööda sõidad?! Ja väntasin järgi! No ega ei jõudnud järgi küll, ta pani eest nagu püssikuul! Siis adusin, et mida kuradit ma teen, endal alles esimene nii pikk rattasõit üle pikkade aastate. Aga tekkis võistlusmoment!

Muidugi olin koju jõudes suht surnud. Mees tassis ise ratta üles, vaatas mulle otsa - mina näost juba lilla (loe: punane) ja higimullid otsa ees. Lausub: "Sa oled vist ikka täiega vändanud:" Ise muheleb. Mina noogutades kaanin vett, et oh sa ei kujuta ette! Ja rääkisin talle oma möödasõidu seiga ka ära ning ta naeris ainult ja ütles, et tõeline sportlane mul.
Käes on ka suur suvi lõpuks. Ma pole randa veel jõudnudki, aga ega vist ei taha ka minna.
Kuigi vette tahaks küll saada, ma olen väga suur ujumise fänn.
Suve natukene kardan, et ega laisaks ei muutu. Grillimised ja asjad ja siis kipub unustama ära end. Ma olen mehele ka sõnad peale lugenud, et ta kutsuks mind maa peale tagasi, kui ma kipun liialdama. Äkki sellest on abi, et kui sisemine hääl tööle ei hakka, siis on kõrva ääres välimine, kes kisab, et ära söö nii palju!
Oh, sai pikk jutt nüüd, aga sain ära öeldud kõik, mis hingel oli.
Mõnusat suve!! Puhake ja nautige!
