Kuupäev: 10. March 2015, kl 19.43
Piia, ma kujutasin elavalt ette kuidas te kassiga ühte jalga luukate

Nummid! Aga anna jalale rahu ja sel ajal keskendu rohkem söögile. Mõtle kasvõi välja uusi põnevaid toite, mis vähe kaloreid annavad
ANUX, ma olen 38 aastane ja kontorirott. Enne lapsi kaalusin 65kg. Esimene laps on juba 19 aastane ja pärast teda jäi mu kaal algul tiksuma 70-75kg juurde ja siis aastatega hakkas seda iseenesest kuidagi juurde tulema, kuni ükshetk oli see 120kg. Võimalik, et oli ka rohkem, aga ma rohkem kaalule ei roninud, sest kaal ei oleks vastu pidanud

Teise lapse soov oli nii suur, et pidin midagi ette võtma. Sain arsti abiga mingite tablettidega kaalu 92kg peale ja jäin teise lapse ootele. Teine laps on hetkel 4,5a. 2013aasta algul otsustasin, et hakkan kaaluabiga kaalu langetama. Algul läks suht hästi. 2 kuud hiljem võtsin liikumise ka oma kavva sisse. Seega mul ongi täna 2 aastat tagasi, kui reaalselt tõusin diivanilt ja hakkasin jooksma.
Veel aasta tagasi oli mu kaalunumbriks korraks ees 78kg, aga pärast oma esimest poolmaratoni oli stressist tingitud pingelangus nii suur, et ma ei suutnud end 2 kuud kokku võtta ja nii need kilod ruttu tagasi tulidki. Vot nüüd ise olen süüdi, olin juba nii hea tulemuse juures, aga noh jälle kogemuse võrra rikkam, et ei tohi passima jääda. Max 1 nädal puhkust pärast suurt pingutust, aga mitte rohkem. Seda enam, et vanusega kilod väga raskelt ikka kaovad.
Viimasel ajal olen mitmest kohast lugenud ja kuulnud, et kui tahad kaalust alla saada, on vaja oma kehaga sõbraks saada. Jõumeetoditel ja suure trotsiga kaal ei langegi. Vaid peab rääkima oma kehaga a la, et nii nüüd teeme su korda ja puhtaks, loovutad oma üleliigsed rasvad ja saad terveks jne. Ma igaljuhul olen nüüd mõne päeva propageerinud seda mõtteviisi ja oma kehaga rääkinud nii. Näis mis saab, kahjuks ju ikka ei saa tulla
