Kuupäev: 16. March 2015, kl 13.38
Ma pole siin ammu saanud kirjutada, koolis ja tööl oli lihtsalt nii kiire. Ma teen ühe tõeliselt pika postituse nüüd
Mädži, ma ka viimasel ajal kahjuks kohal tammuja, aga parem kohal tammuda, kui juurde võtta.
Oo, Anett! Tere jälle! Kuidas rasedus ja sünnitus möödus?
Ma sain siis esimest korda elus tunda, mida toidumürgitus tähendab. Jube. Tegin siin tööl 3 päeva 15-tunniseid vahetusi ja peale seda füüsilist tööd oli keha ikka mõnusalt väsinud. Viimasel päeval telliti meile mõnus ports toitu mingist pizza kohast ja ilmselt sellest sellest toidust siis asi alguse saigi, õhtul hakkas jubedalt iiveldama ja kõht ka veits krampi kiskuma. Otsustasin koju ära tulla ja kohe kui uksest sain, hakkas see vetsu vahet jooksmine pihtsa. Eilse ei söönud siis midagi, veetsin päeva 39 palavikuga voodis.
Täna on enesetunne juba ok. Isu süüa pole veel tagasi, hommikuks sõin 2 tomatit. Eks päeva poole üritan muid asju kaa süüa. Ainult puu-ja juurviljad lähevad alla. Ja beebitoidud, a la õuna-pirni püreed. Võtan vaikselt ja ei asjata kodus, seega kirjutan siia oma loo siis jälle.
Ma muidugi ei tea kas naerda või nutta, aga täna hommikul kaalusin 60kg- mu eesmärk jaanipäevaks. Pigem vist nutan, sest tean, et see tuleb kõik kolinaga tagasi, ilmselt rohkemgi veel.
Mina olen 28, õpin ülikoolis ja vahel töötan kaa. Kodu olen rajanud Eestist eemale. Lapsi veel pole. Elame mehega kahekesi looduse keskel koos oma koduloomadega (koer, kass, kanad).
Kaalu hakkasin jälgima u 10 aastat tagasi kaalujälgijate programmiga, kui kõvasti elu nauditud sai. Kõige naljakam on muidugi see, et tol ajal olin tegelikult normaalkaalus (63-65 ringis, väikeste sangadega). Kaalu jälgimine muidugi segas seda elu nautimist ja otsustasin, et kui kunagi tõesti tuleb mul seest see tahtmine, siis alustan uuesti. Sõin ja jõin kõike, mida hing ihkas. Kusjuures see kehaga sõbraks saamise jutt on õige, sest varem ma tundsin koguaeg nagu survet, et kurat on vaja see kaal alla saada ja vägisi punnisin, kuigi ise nagu väga ei tahtnudki. Kui ma end lõpuks käsile võtsin, siis üsna rahulikult ja pingevabalt.
Enne, kui see tunne tuli, kogunes mulle külge ikka päris mitu kilo. Enamuse ajast olin kusagil 72 ringis, aga peale üht eriti toidurikast väljamaa reisi ja just vahetult enne päevasid olin oma max. kaalus- 76kg. Täpselt ei mäletagi kunas see klikk ära käis, aga vist umbes 3-4 aastat tagasi hakkasin vaikselt jälle jälgima. Alguses niisama, hakkasin rohkem liigutama ja üritasin vähem jama süüa ja alkot juua. Tegelikult füüsiliselt aktiivne olin ma koguaeg, iga päev käisin kõndimas (mitte uimaselt jalutamas) ja töö oli mul ka alati hästi liikuv. Arstilt nt sain teada, et kõik näitajad on normis ja füüsiline vorm on väga hea, ainult pekid rippusid küljes.
Toitu ma ka nii räigelt endale sisse ei ajanud. Ma tol ajal lihtsalt ei tahtnud seda endale tunnistada, aga see pea igapäevane veinitamine oligi see, miks ma kaalust alla ei võtnud. Selle asemel, et vähem veini juua, ma pigem sõin vähem.
Alkoholist loobumine oligi mu jaoks kõige raskem ja selle pärast ma siin kaaluabis (liitusin 2013 veebruaris) võtsin ikka suht aeglaselt alla, kuigi veinitamise jätsin ainult nädalavahetustesse. Mingi hetk kadus see jube veinitamise vajadus ära ja kaal hakkas ka kolinal langema. Vahepeal siin olles olen ka veits käega löönud ja suve nautinud ja mis iganes, aga ausalt pean ütlema, et isegi kui ma nüüd mõnusalt juurde olen võtnud, siis on kaal on ikka tunduvalt väiksem ja üle 65 väga enam ei lähe.
Pean ka selle ära mainima, et tol ajal, kui ma suurem olin, siis ma nägin end ikka suht saledana, riided ainult miskipärast ei mahtunud hästi selga. Ja naljakas on see, et nüüd saledamana tundub mulle ikka, et olen kõik need aastad samas suuruses olnud. Vanu fotosid vaatan, siis tegelikult neid kilosid on ikka näha küll
Kaalu langetamisega olen ka igasugu vigu teinud ja toitumist valesti võtnud jne. Aga kui see tervisliku toitumise ja treenimise teadus lõpuks selgeks saab ja vigu endale tunnistad, siis hakkab ka kaal kenasti langema. Vahel mõni tuttav räägib ka kuidas ta nüüd tervislikuks hakanud, siis suu kisub muigele küll, sest inimestel on ikka väga vale arusaam sellest, mis on tervislik.
Ise olen proovinud igasugu erinevaid meetoteid kaalu langetamiseks, aga mulle see kaaluabi programm sobib kõige paremini. Kui keegi leiab endale mingi muu sobiva variandi, siis see on tore. Ilmselt algajate kõige suurem viga on see, et nad üritavad kõiki erinevaid meetodeid korraga jälgida ja kuulavad kõikide nõuandeid ja jätavad enda menüüst praktiliselt kõik välja. Neid vigu on muidugi veel väga palju, mõne neist olen omal nahal läbi katsetanud ja suure osa õnneks teiste kogemustest õppides vahele jätnud
Omast kogemusest pean ikka ütlema, et alkohol takistab seda kaalu langetamist kõige enam. Kasvõi sellega, et isegi, kui alko kõrvale midagi ei söö, siis õhtu lõpuks minnakse ikka külmkappi rüüstama. Ja päev peale pidu on isu mingit jama süüa ja siis see kaal seisab ja tekib tunne käega lüüa. Ma loodan, et mu jutust ei kõla nüüd, et ma mingi jube jota olin

Lihtsalt tol ajal peale raskeid tööpäevi aitas pudel veini mõnusalt lõõgastuda (hea vabandus, eks

). Unega on mul alati probleeme olnud ja see õhtune vein aitas mul normaalselt magama jääda, et hommikul voodist üles saaks ja tööl normaalselt vastu peaks. Suht nõiaringis istusin kinni selle käitumisega tegelikult.
Ma ei teagi kas öelda, et mind on õnnistatud või karistatud, aga pohmelle mul pole. Elus ainult paar korda seda õudust tundnud. Pigem vist karistatud, sest ma oleks tol ajal ilmselt kõvasti vähem joonud ja vähem juurde võtnud.
Aga Ursulli kombel soove soovida üritan kaa, sest isegi, kui mõtlen aastete taguseid soove, siis paljud on ka täide läinud. Noh jah, tuleb tunnistada, et mõned negatiivsed asjad kahjuks kaa. Niiet rohkem positiivseid mõtteid kõigile! Jaanipäevaks oleme kõik pringid hirved! Ma täitsa usun seda
Toimetatud 1 kord(a). Viimati siucra 16.03.2015 13.41.