Kuupäev: 04. December 2013, kl 16.29
Tere sõbrad!
Heh, mind küll - proovisin siin hommikul teile hambasse puhuda ja 10 kilo väiksema numbriga uhkeldada (78,4 asemel 68,4), aga Vurr juba ennast haneks tõmmata ei lase! Mina ise jäin küll peaaegu uskuma
- pisut tundus imelik number, vaatasin ja kontrollisin - jah 8,4 on lõpp, kõik õige
. Vabanduseks oskan öelda, et kiirustasin ja olin unine ja enamuse oma täiskasvanuelust olen ikka oma kaalunumbri algust 6-ga kirjutanud. Nüüd viimased aastad on asi metsa läinud ja ei ole alateadvus vist sellega kohanenud
Ja muidugi, Vurr, Sul on ikka õigus - Sinu delikaatselt veale tähelepanu juhtiva kommentaari peale ei jaganud ma ikka matsu, imestasin veel, et küll Sina jõuad innustada - ma sain alles 8 asemel 7 ette ja juba Sina innustad 6-e poole
Ehh mind!!!
Meie peres on asi nii, et mees ja 18 aastane poeg on väga peenikesed ja ihkavad kaalus juurde võtta (Aga see ei kipu õnnestuma), tütar on 13 ja tundub viimasel ajal minu moodi olevat. Meelitasin ta kaasa jooksma - nüüd jookseme kaks korda nädalas temaga 4 km. Palju seda ei ole, aga algus seegi. Kuna ma päris otse ei taha õrnas eas tütrele märkuseid teha ja sundida söögiga tagasi hoidma, siis on asi päris keeruline. Püüan laveerida meie pere erinevate vajaduste vahel. Need toidud, mis tütrele ei meeldi ja meestele meeldivad, teen rammusad ja meile tütrega siis teise söögi. Kahjuks ei ole selliseid toite palju... kui tütar õhtul magama läheb umbes 21.30, siis otsivad mehed oma kommikotid teleka ette välja ja siis mul on küll seal kõrval raske...
Mees toetab küll igapidi ja on osavõtlik, aga kinnitab liiga tihti, et ma meeldin talle just sellisena - see lause mõjub kriisihetkedel laastavalt vahel nii, et viskan trummi ja pulgad metsa. Kuni järgmise korrani kuu või kahe pärast
AGA enam see nii ei juhtu!!!