Kuupäev: 17. July 2015, kl 11.10
Hei!
Teil piigad tõesti kenad miinused. Anxu, kohe näha, et puhkus juba mõjub mulle. Kui vähe stressi siis kaal läheb ka burxi süües

. Lihaskrampide vastu jah magneesium kõige parem. Kindlasti vaata, et vett piisavalt tarbid. Kui juba krambid, siis ei piisa tavapärasest mangeesiuminormist, mis purkidel kirjas, vaid ikka topelt ja võta õhtuti. Eriti hea kui oleks magneesiumiõli, mida otse probleemsele kohale enne magamist pritsida ja laiali hõõruda. Veidi võib kiptada, aga see sügelustunne kaob ruttu.
Anett, vastupidiselt sinule ma võiks äikesesse joosta lausa. Paljajalu soojas vihmas, kus äike ja kõuemürin...issand kui äge. Varem kui rohkem fotograafiaga tegelesin siis jooksin kohe kaamera käes õue. Mees arvas, et ma sooda. Mul sõbranna, kes paaniliselt välku kardab. Äikesetormide aeg istub kodus trepi all peidus ja välja ei tule ennem kui oht möödas. 4 klassis kui käisin ja ükspäev koolist koju tulin, oli meeletu välk ja paduvihm. Ma nägin elus esimest korda keravälku. Rohkem mul pole seda loodusime õnnestunud näha. Ta tegi ringi ümber minu nii 5-6 meetri kauguselt ja siis lendas minema. Ma absoluutselt ei kartnud, tundus just nii äge. Kunagi mingi suvise tormi ajal, ka lapsena, sain tunda tormi lennutamist. Olin siis sulgkaalus ja tuul tõmbas mind maast mingi meetri kõrgusele üles ja lendasin juba 3-4 meetrit eemal mingis kibuvitsapõõsas. Kui seda põõsast poleks ette jäänud, kes oleks teadnud, kus oleks olnud

Samal ajal külas suurte majade katused lendasid. Ema oli paanikas, et laps on õues. Aga meil oli lastega hoopis äge. Ise mõtlen, et ma oleks ema asemel hirmust kange olnud.
Aga jah, minu kaal nüüd tõuseb. Kohe näha, et joosta ei saa.
