Kuupäev: 31. January 2011, kl 15.38
Ohh..te olete nii armsad pöidlahoidjad!
Mul ongi hetkel lihtsalt väga raske aeg...ei ole olnud kerge leppida sellega, et oma elu enam üldse ei ole - elad ainult teistele ja rabad ainult nii, et teistel parem oleks. Pidevalt on meeletu protest sees ja siis veel sellist suurt võitlust kaaluga pidada, mis viimase aastaga suurenenud +10kg just selle seisundi ja olukorra pärast, kus ma ikka veel viibin, siis ei olegi see lihtne tee minna...sain juba tükk aega tagasi aru, et söömine on ainus hetk (wc-s käimise kõrval - mida muidugi kaa tihti saadab väike ja kärsitu "komandant"
iseenda jaoks mu päevas ja alateadlikult - kui ma söön midagi magusat (milleta ma ei suuda vist ÜLDSE) siis ma usun, et ma teen nagu enda hingele pai või see ongi tegelt "lohutus" siis, kui mul närv on must ja enam ei suuda...
...et ma pean tegema kõva tööd enne enda päris ellu äratamisega, kui võin loota suuri saavutusi muudes "projektides"...muidu tundub, et see on lihtsalt üks järjekordne "käsi", mis mind veel ühes suunas tõmbab...
...aga muidugi
...et te teaks ja vastupidist ei arvaks (mu juttude põhjal võib seda arvata küll)- ma armastan oma lapsi (kaks väikest armsat tüdrukut) meeletult ja tean, et ühel päeval ma enam ei mäletagi seda, et algus nii väsitav ja koormav emmele oli...ja usun, et kui päikest juba rohkem päevades on, siis olen ka mina krapsakam ja entusiastlikum ka oma tegevuses, mitte ainult sõnades ja tahtes
...aga tundub, et ON ÕIGE, kui ma ei loobu ja siiski ikka jätkan kaaluabis osalemist ja siin duellis muidugi kaa - lihtsalt esmaspäeviti ERITI on selline suur-suur nukrus hinges, et kõik teised on nii palju saavutanud ja ma nagu enam ei sobiks siia...
katsun sellest tundest üle olla ja alustan järjekordset nädalat uute katsetustega proovida jälle "reele" saada
Tänan heade sõnade eest tipp ja DonnaBella!