Kuupäev: 30. January 2015, kl 09.32
Reedesed tervitused teile tüdrukud
Alustuseks suured tänud Annn ja Sire, kes te aitasite Triinul meie sekka liituda ! Ning seejärel minu poolt tervitused Triinule
Tore , et meie hulka liitusid ja veel toredam, et oled aktiivne ja annad ka meile uut "elujõudu" tegutsemiseks. Naga öeldakse, et " koos on ikka kegem".
Vabandan, enda eemal viibimise pärast. No lihtsalt ei ole jõudu praegu. Mulle jäi see teie poolt öeldud lause, et üks uks kinni , teine lahti tõsiselt pähe kummitama. Selles kontekstis siis oleme hetkel koridoris kus on mitmeid uksi , ühest uksepraost paistab veidi rohkem valgust kui teistest, püüame siis sellest uksest sisse trügida. Küll aga olen ma viimase nädala jooksul korduvalt tundnud äärmist pettumust oma kodumaa seaduste üle. Hetkel ma isegi ei tahaks rääkida jokk skeemide läbilaskmistest vaid osade ametnike kvalifitseerituse astmest. Kohutav. Ma ei tea, mismoodi saavad hakkama inimesed, kes seadust ise lugeda ei mõista... vist ei saagi. Ja tundub, et riigisüsteemid pole loodud "inimeste jaoks" vaid selleks, et elu ikka võimalikult keeruliseks saaks ajada. Kokkuvõttes on mul tunne nagu oleksin sel nädalal mitu korda kõvast peaga vastu seina jooksnud. Aga mis ei tapa, teeb ju tugevaks
Küll aga on enesetunne pidevalt selline "tahaks oksendada", kõhus keerab , pea valutab, silmad valutavad, süda on paha. Kõige selle juures siis püüan teha laste ees head nägu, sest nende elu peab jätkuma vanas rütmis. Loodan, et see periood saab kiirelt ühelepoole ja , et ei ole halba ilma heata.
Kui märkasite, siis ma ikka ükspäev käisin siin teie tegemisi lugemas ja märkisin Triinu kenasti ka kaalutabelisse ... kes märkas, see sai aru, et ma pole päris maa-alla vajunud
Ma pole sel nädalal toite märkinud ei meie TT-sse (toidutabelisse) ega ka KA päevikusse, kuid pole ka tegelenud üleliigsete näksimistega. Vee joomise kohapealt olen "vait" ja ei ütle midagi... eile olin tubli ja jõin kohvi asemel 2 suurt kannutäit teed.
Kaalunumber näitas täna 85,8 (+0,1). Kui aus olla, siis olin valmis milleks iganes ja kui täitsa aus olla, siis oli hinges selline "ükskõik" tunne ka. Praegu kirjutades tunnen ise enda ees häbi. Aga lohutan ennast, et eks ma olen vist siis ikkagi "kõigest inimene".
Tean, et pean ennast uuesti tegutsema sundima. Teen omale selle nädala eesmärgiks vähemalt midagigi üles märkida, kasvõi poolikult. Ma ei taha endale ( ja ka teile) liiga suuri lubadusi anda.
Triin, kui hakkad toidutabelit täitma, kirjuta palun nime alla ise oma päevanorm ... nii nagu kõigil teistel seal mingi number on