Kuupäev: 19. April 2011, kl 10.53
Teate, mulle nii meeldib siin teie mõnusalt positiisveid postitusi lugeda! Mul kerge sõltuvus teist juba ausaltöeldes!
Jõudu, Karmee! Ega k6ik päevad pole vennad! Küll ta jälle langeb, kus ta pääseb! Luuletus, muidugi üle prahi
Minul on täna hea tuju, käisin vereproovi tegemas, ja veresuhkur ilusti normi piires - 5,1. Ta on mul siin vahelö trikitanud, kui söögikord vahele jääb, hakkab kohe jube paha, ja mul oli ka koguaeg kohutav janu, seepärats käisin kontrollimas, et siis süda rahul. Ilmselt ma olen lihtsalt juba nii harjunud regulaarselt sööma, et enam ei saa teisiti!
Pikkusega seoses - mina olen ka 174 ja ausaltöeldes tunnen end alati igal pool kõige pikemana. Ma armastan kohutavalt kontsi, aga just sel põhjusel, et mitte veel pikem olla, naid igapäevaselt ei kanna ( ja viimasel ajal ka seetõttu, et siis viitsin rohkem jala käia!) samas - ma olin kuni keskkooli lõpuni 164 ja siis jälle tundsin end hirmus lühikesena - mu toonane kallim oli korvpallur - vbla seetõttu. Nii et ühesõnaga ma virisen nagunii alati, ükskõik kas lühike või pikk
Aga püüan igatahes ennast armastada niisugusena nagu ma olen ja vähemalt paistavad pikad naised silma! Kuigi ma nii sageli imetlen poes mingeid hulle stilettosid ja siis jätan ostamata, sest tean, et tunneksin end naeruväärselt pikana ja need jääksidki kappi tolmuma...Aga ma arvan, et tegelikult me oleme kõik ilusad, kas lühikeste või pikkadena. Ennast armastada on väga tähtis, ma olen mõistnud, et ka see aitab oma ideaalvormi jõuda. Vanasti ma ainult piitsutasin end ja muudkui vahtisin peeglist oma koledaid rasvavolte. Nüüd vastupidi - ma aina kiidan end, et olen aina kenam ja saledam. isegi siis kui olen patustanud, püüan leida positiivset poolt - ja nii see lähebki selles positiivses suunas
Nüüd ma aga lõpetan latramise ja lähen trenni! kaunist päeva, mu kallid kaasvõitlejad!