Kuupäev: 25. September 2010, kl 10.49
Nii, minu kaal ei ole minu sõber täna ehket näitas ta mulle 98,5 kilo.
Tänane hommik aga vähemalt tõi mulle une. 10h und järjest - seda pole juba ammu näinud.
Miskipärast kimbutab mind tõsine peavalu.
Aga sellest ajast ja muust niipalju, et on jah tütar ja koer on ka. Üksi kasvatan. Siis kui väga vaja, siis mu vend aitab hoida. Kuna laps on ka kõige tähtsam, siis sätin oma ajakava tema järgi - hommikune lasteaeda minek, peale seda jääb 3-4h tööle. Peale lõunat olen 3 päeva nädalas lapsel nö transportööriks e saadan teda trenni ja muusikakooli. Teda üksinda ma linnas liiklema ei lubaks ja pealegi on ta selline jokutis, et siis ta ei jõuaks mitte kuhugi õigeaegselt kohale. Tema trenni ajal kirjutan enda kooliasju.
Ja pärastlõuna ja õhtu veedame koos, teeme midagi, käime kusagil. Ja kui laps ja koer on magama saadetud, siis algab uuesti minu tööpäev, mis üldjuhul venib hommikusse. Ja nii mu uni lühikeseks jääbki.
Ja eks see arvtitöö kõrvalt söömine on ikka väga halb harjumus. Ja ei ole minu geenides seda tüki shokolaadi söömist. Kui pakend on lahti, siis kipub see kõik ka minema. Viimane taktika on osta väikseid shokolaade
Statoili võiku asi on paha selle pärast, et selle asemel võiks jõuda kuhugi söögikohta ja võtta ühe korraliku sooja söögi. Ja nisujahu ei ole minu kõhu sõber, seda ma tean. Ja kodus ma nisujahutooteid tarbin minimaalselt. Võiku sai on aga selline klassikaline keemia-nisujahusai. Ja siis pärast on kõht mingi 2 päeva kinni.
Lähen nüüd teen omale ühs klaasitäie värskel astelpajumahla ja väikese omleti aedviljadega.